Muhu päevikust 2008

Täna nägin ma unes, et kõik kogujad kõndisid piki laia jõe kallast. Edasi ja tagasi. Ja ühel hetkel ma märkasin, et nii põlvekõrgusesse kaldaastangusse oli kaevatud ridamisi hauaauke, milles lebasid surnud. Hauaaugud olid kaetud hõredate käsivarrejämeduste kaselattidega, mille vahelt paistsid surnute näod. Meie, kogujad, olime sunnitud kõndima üle surnute, kes jäid rajale jõe ja tihniku vahel. Me astusime mööda vetruvaid kaselatte ja koguaeg oli tunne, et kohekohe murdub mõni neist kaigastest ja keegi meist kukub jalgupidi hauda, surnule otsa. Need surnud vaatasid meid sealt alt hämarast ja olid samuti teadlikud, et kohe võib keegi meist läbi kukkuda. Siiski see ei juhtunud ja meie muudkui kõndisime mööda kallast edasi ja tagasi ja surnud muudkui vaatasid ja vaikisid.