Esimene päev

Lennukist viis meid buss ootesaali, kus nägime esimest korda, kuidas masside juhtimise nimel kohalikud asjamehed hõiklesid. Üks mees hüüdis pidevalt "Woucher number 4!" Hoidsime oma lennukitäiega ühte ja saimegi niiviisi kenasti viisa passi sisse. Tore oli see, et kui ametlikest passikontrolliaukudest väheseks jäi, siis improviseeriti kiirelt üks juurde. Kaks meest lihtsalt hakkasid inimesi ootesaali seina ääres lauakesel läbi hekseldama. Nad loopisid dokumente niiviisi, et minul jäi esialgu see imelik tervisekaardike andmata. Läksin seetõttu tagasi ja õdedest lahku. Pärast passide kontrollimist tuli käia kõigil ühe konkreetse mehe juurest läbi, kes veelkord vaatas, kas viisad on passis ja pitseeritud. See mees võttis minul õrnalt ja võiks öelda isegi et kuumalt peopesaga ümber küünarnuki, suunas edasi ja ütles "Welcome". Maili ütles, et sama mees oli tal pehmesti rannet silitanud ning pikalt ja sügavalt silma vaadanud. Ta lihtsalt juhatas sisse päevikestnud miilustamise.

Siinkohal tuleb mul meelde, mil õppisin ära sõna "welcome". Me olime vast miski 7-aastased, kui tegime Mahtras taas "jaanipäeva ettevalmistusi", mis tähendas, et mõtlesime jaaniõhtuks mänge, panime kokku eeskava ja koristasime-kaunistasime jõudumööda Ussimäel keset metsa asuvat lõkkeplatsi. Tol korral siis olid taas ettevalmistused käsil, kui Villem kirjutas põletusaparaadiga ühele õhukesele puuhalule "Welcome!" ja me seadsime selle lõkkeplasti väravasse kaika otsa üles. Villem õppis inglise keelt, ma mitte, jätsin vabaaine õpingud kohe alguses pooleli, sest mulle ei meeldinud inglise keele õpetaja, kes oligi tõeline kuivik, hääldada ei osanud ja alustas hääldusmärkidega nii et mulle tundus, et inglise keelt kirjutataksegi koolonitega. Igaljuhul õpetas sõna welcome mulle Villem. Aitüma Sulle! :)

Pagas käes, liikusime firma esindaja järel busside suunas, ise ilmast ikka täiesti ära tehtud. Ümber tundus kõik nii naljakas. Näiteks putkakesed, mis on pikitud lennujaama ja maantee vahele mururibale palmide alla ja kus sees mustamundrimehed magavad. Esmapilgul paistis ka hämmastav see, et prügimägedega kaetud kõrbealad lähevad järsku üle palmialleedeks, parkideks, hottelliaedadeks. On üsna ilmne, et kogu kuurort on rajatud kunstlikul moel kõrbe. Taimed kasvavad seal vaid irrigatsioonisüsteemi toel. Kastmiseks pidavat kasutatama mitte kõige paremini puhastatud hottellide reovett.

Jõudsime Continentali hotelli väravasse, kus meile teatati, et ka meie jääme sellesse hotelli. Põhjust ei öeldud. Seda aga küll, et me olevat saanud parema paiga kui esialgu lubatud Inter Plaza. Retseptsioonis võeti meilt kiiresti kohvrid ära, nii et me ei saanud a-d ega õ-d öelda. Esialgu oli see natuke imelik. Olime arvestanud, et liigume koos toapoisi ja pagasiga oma numbrisse. Meid saadeti aga kiiremas korras sööma.

Söökla, mida siin kutsuti peenelt restoraniks, paiknes kuursaali meenutavas ruumis ja oli kaugeltvaadates kena, aga lähemale jõudes ikka kohati üsna kulunud ja läbuline. Istmekatted olid siinseal räbaldunud, lauad ja põrandad toiduprügised, teenindajad jooksid ringi ja peaaegu et loopisid nuge-kahvleid. Sellest sööklast käis iga päev hulkade kaupa rahvast läbi. Seal töötab iselaadne konveier, mille juures oskavad ettekandjad-kokad jääda ikka enamjaolt naljatlevateks, aasivateks, naiste suhtes ülitähelepanelikeks. Samas oli ka tülpinud nägusid. Ja oli ka hordide kaupa venelasi, kelle teelt tasub pigem kõrvale astuda, sest nad võivad su lihtsalt alla tallata. Toitudesse suhtusin esialgu suure huviga. Sortiment paistis lai ja värvikirev. Lõpus kujunes aga nii, et sõin peamiselt kurki ja tomatit, fetajuustu, kohlikku lapikut valget leiba, puuvilju, vahel ka läätsesid-ubasid ja hautatud köögivilja. Liha ega makarone ma ei söönud. Kala tundus rasvane ja raske. Samuti praemuna. Koogid olid küll eri kuju ja värviga, aga maitselt peaaegu samasugused. Ühesõnaga, esialgu tundus söömine tore, aga viimastel päevadel ma sealset toitu enam ei talunud. Kõik oli ikka pidevalt mingis osas sama maitsega. Hämmastas see, kuidas rättidesse mähitud kogukad moslemi naised kahe suu poolega õgisid. Malla ütles, et ju ikka sellepärast, et belly dance kenamini võdiseks!

Retseptsioonist saime kenad kollased käepaelad ja üks leti taga töötavatest härradest viis meid ise edasi. Avas välisukse, näitas suuna, ütles, et teine korrus, number 5218 ja "sea view, don´t forget it!" Hotelli õues kulgevale sillale astudes ümbritses meid selline leitsak, et sattusime taas eufooriasse. Meiega samas hotellis olnud eestlased (kaks pikka kasvu kena naist, ema ja tütar) ütlesid, et ilmad olevat hetkel isegi mõnevõrra soojemad kui tavaliselt. Tõesti, ka öösiti oli sooja üle 20 kraadi, nii et sai t-särgi väel käia. Päevast temperatuuri ma ei uurinudki. See oli lihtsalt kogu aeg piisavalt palav et mõnusasti üles sulada.

Hotellitoast avanes tõesti kena vaade merele, kus kihutasid kaatrid, ja seisid valged supellaevad. Mõni kaater vedas värvilisi langevarjusid, mõni enese järel nn banaani seljas kiljuvaid inimesi. Laevad andsid signaali. Ja üle kuurorti laskusid pidevalt uued ja uued lennukid, täis samasuguseid puhkajaid nagu meie. Tore on tajuda, et enne meie sealolekut ja pärast, praegusel hetkel ka, toimub seal endiselt nonstop suvemõnude nautimine.

Tuba kena ja puhas, rõdul lauad natuke liivased. Neid ära ei koristatudki. Samas olid rõdul mõnusad patjadega asemed, kus sai päeval vilus ja öösel sooja õhu käes pikutada. Kohe saime tuttavaks ka oma vaiksemapoolse toapoisiga, kelle nimi on Ahmed. Ta tõi mulle õdede voodite kõrvale lisavoodi. Teadsin, et ühel hetkel tuleks jootraha anda. Pärast vooditoomist andsingi kaks dollarit ja tundsin pärast natuke piinlikkust. See oli algul harjumatu. Olime end ette valmistanud, et kõikjal oodatakse jootraha, aga kui retseptsiooni mehed meid teenindasid ja kohvrid kohale tõid, siis nende olek ja hoiak olid küll sellised, et mingit tippi nad ei oodanud. Hiljem õppisimegi inimeste kehakeelest ja positsioonist hierarhias aru saama, kellele anda lisaraha ja kellele mitte. Paljudele seda anda vaja ei ole. Ahmedile jätsime edaspidi dollari kapiservale või voodile. Ta käis esimestel päevadel mitu korda meie juures, vaatas, kas tass on külmpkapi peal olemas, kontrollis, kas vesi kraanides ja loputuskastides voolab, tegi algul minust ja Mailist oma moblaga pilti. Siis aga lasi mitmel päeval ka ennast ja Mailit samuti enese telefoniga pildistada. Kui ta Maili kõrval seisis, siis ta pani oma pea natuke Maili juuste taha ja oli sellise armsa, natuke alandliku ja kurva, aga samas sügavalt lõunamaise pilguga. Olin kusagilt lugenud, et kui sääraseid pilte teha lasta, tuleb olla valmis, et aparaadi omanik esitleb fotol olevaid enese sõprade või naiste puhul koguni kaasadena. Meil polnud selle vastu midagi.

Igaljuhul käis Ahmed meie juures tihti ja oli ikka väga armas. Ühel hetkel aga oli meil vaja hakata kasutama lingisildikest, kus kirjas mitmes eri keeles "Nicht stören". (Heh, olin täna öösel Berliini Toomkiriku kupli kohal poes, kus müüd ilusaid teekannusid, mida ma osta ei jaksanud. Poe põrandas avanes kupli ülemine osa, mis oli ümbritsetud õblukese taraga. Selleks, et portselaniriiulite ees liikuda, tuli turnida selle tara servas. Mina pidasin paremaks roomata, sest vahemaa riiulite ja alla kirikusisemusse haigutava augu vahel oli umbes pool meetrit.) Palusime end mitte segada peamiselt seetõttu, et meil oli mõnel hommikul vaja magada ja oli päevi, mil mul või Mailil oli nii halb olla, et me ei saanud kedagi võõrast tuppa lasta. Mailil nimelt oli ühel päeval kõhuhäda ja minul päikeseärritus.

Pärast majutumist läksime alla randa. Selleks tuli natuke laskuda mööda helevalgete öömajade vahelisi treppe. Aiataimed, liblikad, õhtupäike, palmid, kõik ümber lummas meid ikka väga. Jõudsime randa, kus küsisime endale plastikkaartide eest päevitusrätikud. Mees rätiletis oli imestunud, et me tema poole nii hilja õhtul pöördume. Siis aga, kui ta sai selgeks, et oleme siin esimest õhtut, siis ta naeris ja andis meile kolm suurt oranži saunalina. Läksime randa. Pärastpoole selgus, et see rannaosa kuulubki hotellile, mille olime Eestis välja valinud ja kust meid naabrusse ümber majutati. Päike hakkas loojaku poole vajuma. Vesi oli soe. Üksikud suplejad veel sulistasid. Olime natuke aega jalgupidi vees, uurisime rannakaljusse kivistunud loomakesi, viskasime siis lamamistoolidele pikali ja hingasime loojakut. Esimesel õhtul tundsin eriti selgelt, kui eriline on sealne õhk - kõigepealt muidugi soe, aga ka kuidagi magusalt lõhnav. Vedelesin ja tõmbasin hinge. Tundsin, et vajan sellist puhkust väga, et sulada üles, nii nagu Eestis möödunud suvel. Päike loojus ja lennukid muudkui saabusid. Keegi hakkas paadisillalt inimesi ära vilistama. Panime meiegi asjad kokku ja jalutasime mööda randa tagasi. Jõudsime loojakupoolse naaberhotelli müürini. Sealt tõusime mööda asfaltteed üles, kus avanes ilus vaade kiiresti pimenevale lahele, süttinud tuledele, palmirikastele randadele. Teel kohtasime sisalikke. Ritsikad (ilmselt ikka ritsikad-tirtsud, mitte mingid linnud) rullisid lahti oma filmidest tuttava Eestist erineva heliteki. Ja me laulsime "Tahan naist, kes on kuum nagu lõunamaa öö". Üldse kogu reisi jooksul kerkis esile veidraid Eesti laulujupikesi, mis kohati ka kummitama jäid.

Läksime tol õhtul vara, ca kl 21 magama, sest eelmine öö oli napiks jäänud. Hotell oli öösel väga vaikne. Vahel harva kostis üksikute venelaste ja hiljem ka sakslaste-prantslaste hääli. Mõni idanaaber lasi ka kuuldavale rahvuslikke laulukesi. Aga jah, üldiselt oli hotellis mõnus ja vaikne ja ma ei pidanudki Herne korteris kullahinnas olevaid kõrvatroppe kasutama. Järgmisel hommikul ärkasime juba kl 8. Selline tore režiim on ka siin sisse jäänud. Täna tõusin ka kell 8. Varsti kirjutan edasi.

Tervitades,

Jüri

:)

Nõudmiseni,

Muhv

11:17 Hernes