Teel

Sõidan Tartust bussiga Raplasse. Olen kella ühest kolmeni kribanud õpilastele konspektijuppe ja kontrolltöö kordamisküsimusi. Internet bussis on tõeline kingitus! Eelnimetet tööde jaoks olin planeerinud aja eilseks, kuid just eile jõudis ilmselt reisituhin kohale - ma lihtsalt ei teinud midagi muud kui pakkisin kohvrit, lugesin Lonely Planetit jne. Nõnda et auto asemel valitud bussisõit aitab mul kenasti mäele tulla enne kui koos õdedega homme varahommikul Egiptusesse põrutan.

Olen Google Earthi ja Lonely Planeti kaudu peamiselt Siinai poolsaare maastikesse üsna sisse elanud ja selt taustalt, teadmisega, kust juba homme samal ajal end leiame, on iseäralik sõita kesk Eesti lumiseid ja tasaseid väljasid. Tajun lund ja meie maad juba praegu taas uue nurga alt, rääkimata siis sellest, missugune võib kõik tunduda naastes.

Oleme mitu aastat õdedega ikka aegajalt arutuanud, et ükskord tuleks kesk pimedat talve võtta ette klassikaline päikesereis ja rannasvedelemine. Seni on need plaanid jututasandile jäänud. Nüüd aga haaras Marju härjal sarvist ja korraldas kõik ära. Mul ja Mailil on vaja vaid kaasa astuda.

(Hehee, bussijuht on imemees, märkab suure pooleteistmeetrikõrguse hange tagant peatuses seisva inimese peanuppu! Lelle.)

Akukene hakkab ära väsima. Sestap praegu lõpetan. Igaljuhul on tulemas üks põnev käik. Me palju ette ei planeeri. Teame, et suure osa ajast vedeleme päikse käes. Samas oleme rääkinud, et mõningaid vaatamise väärseid paiku võiks ikka ka külastada. Mind tõmbab Siinai mägi isegi rohkem kui püramiidid. Aga äkki jõuame mõlemale poole.

Peatseni!