Esmaspäev

Eile ei olnud mul võimalik kirjutada, sest olin nii nõrk, et jaksasin käia vaid arsti juures, kes tegi vereanalüüsi, mõõtis vererõhku, lasi nurgas seista ja kinnisilmi nina katsuda, kikivarvul kõndida, ent ei leidnud midagi, mille järgi öelda, mis mul viga. Kirjutas rahustavaid tilkasid. Hehe, poiss, psühhosomaatik oled... Pärast linnast tulekut kukkusin voodisse, magasin kella neljast kaheksani. Siis oimitsesin veel ja läksin uuesti magama. Unes nägin jälle ujumist ja seda, et hoiame õdedega käest kinni ja kusagilt kellegi käest hoiab ka see imelik tuhmkollast värvi kõhn naisolek, kes kisub meid ikka alla. Rohkem ei saagi temast aru kui et ta on justkui noolja taimelehe kujuga, naine, kõrbekarva ja väga rahutu.

Unes nägin ka Mammat, kes laulis mulle mitu regilaulu salvestaja peale, läbi tänapäeva mürade ja rütmide. Nüüd loen sakslase Schneiderfrankeni isatsevat õpetust, et suur osa unekujusid ja spirituaalseid kogemusi, ka enese lähedastest, on hoopis pettus või vormid, mille võtavad kurjad elujõudu imevad olendid. Jälle üks hirmuõpetus, mille kuskilt maalt välja naeran, aga kuskilt maalt ei saa salata, et ta mõjub minusse, õõnestab mind. On mu meelest väga silmakirjalik kirjutada ühelt poolt, et tuleb kõike ja kõiki armastada ja teiselt poolt pidevalt vahet teha, kes on hea, kes on halb, kes on sisemistes vaimuriikides, kes välistes, kes on ülal ja kes on all, kellel on ligipääs ja kellel ei ole, kes on kutsutud ja seatud ja kes ei ole. Kui sedaviisi hierarhiatesse ja hirmudesse sulgumisi uskuda, siis need hierarhiad ja hirmud uskuja enese kütkesse võtavadki. Igaüks elab enda loodud tõekspidamiste mõjusfääris. Ka nimetatud autor. Võibolla on mu usk intuitsiooni, südamesse ja kõige kaudu toimivasse otseühendusse lihtsake, aga ainult nii näen võimalust olla. Siinkohal jätan selle arutelu pooleli, sest hetkel pole mu ülesandeks seda teemat avada, vaid kirjutada esmaspäevast Egiptuses.


Ärkasime kenasti kell 8. Käisime söömas. Siis kogunesime retseptsioonisaali merepoolses osas eenduvasse kõrgete akende ja mõnusate diivanitega ruumi, kus Estour`i esindaja Riina meile peamiselt firma poolt pakutavatest lisaekskursioonidest-matkadest kõneles. Maksime esialgu käigu eest Siinai mäele. Kairo jätsime igaks juhuks veel lahtiseks, sest olime hotellikaaslastelt kuulnud, et kohalikke reise on võimalik osta "tänavalt" palju parema hinnaga, kusjuures sisulist vahet ei ole.

Väljas oli tõesti palav. Läksime hotellituppa ja võidsime end hoolega päikesekreemidesse. Mina panin faktor nelja, tüdrukud aga kahe. :)

Olin ühest raamatukesest lugenud, et esimesel päeval tasub piirduda 2 tunni päevitusega ja võtsimegi selle reegliks. Maili ja Marju imestasid, kuidas ma küll rannas higistades nii hästi vastu pean. Mul oli pigem selline tunne, et päike ei ole päris sisse veel jõudnudki, et vaja on sulatada.

Reisisaatja oli öelnud, et rannas jagatakse ka tasuta jooke. Läksin siis ka leti juurde, kus inimesed reas seisid ja kust igaühele plasttopsidesse värvilist ja kleepjat läigatati. Mulle öeldi, et üks poolikuke tops maksab 2 dollarit. Olin imestunud, läksin tüdrukute juurde seda ütlema. Siis pöördusin taas leti taga seisjate poole, kes määrasid nüüd hinnaks 3 dollarit. Seejärel tehti mulle selgeks, et see on Inter Plaza joogilett, et Continentali oma on teisel pool. Läksin ja leidsin teise leti üles, kus minu üle sõbralikult naerdi ja joogid kätte anti. Õhtupoole samas letis uuesti koos tüdrukutega käies, lõõbiti veel, et kas ma ikka olen Continentalist, ja oldi ülemäära sõbralikud. Küsimused, kust me pärit oleme, mis on meie nimed, kõlasid siin kohalike poolt esimest korda, hiljem muutus see täiesti tavaliseks. Kui nimed ja päritolu selge, järgneb üldjuhul teenuste pakkumine. Ka joogileti ääres kutsus üks kahest mind lähemale ja ütles poolsosinal, et võib meiega õhtul kaasa tulla ja linna näidata. Tajusin, et see on liiga pealetükkiv, tänasin ja läksime minema. Paar järgmist päeva vältisime nende letti.

Pärast päevitust käisime ujumas ja nägime esimest korda siinseid ilukalu, kes meie jalge ümber ujusid. Taipasime, et ujumismask on rohkem kui vajalik. Õhtul läksimegi hotelli juures asuvasse poodi ja ostsime endale korrallisussid ja toruga maski. Kauplemine oli tore. Saime hinda alla ka. Algul öeldi maksumuseks miljon dollarit, mille peale teatas Malla, et see hind sobib meile.

Siis järgnes lõunatudu, mis oli kogu reisi jooksul üsna tavaline praktika. Õhtul seadsime end Naama Bay turule. Hotelli väravast saime hopsti kohe takso. Olin väga ettevaatlik, leppisin sihtkoha, hinna ja inimeste arvu osas kokku juba väljaspool autot. Juht oli armas, nurus 30 asemel ikka 35 naela, aga andis ilusti vahetusraha tagasi. Naama Bay taksopeatuses on palju politseinikke, seal pidavat taksojuhid end ka korralikumalt üleval. See esimene taksosõit ise oli meie jaoks võimas elamus, sest me ei olnud varem sealsesse liiklusse sel moel sukeldunud. Liiklus on seal tõeline kaos. Sõidetakse ilma tuledeta. Kui mööda tahetakse minna, siis vilgutatakse või antakse signaali, suunatulesid üldjuhul ei kasutata, kahest sõidureast moodustatakse kolm või neli, kiirused küünivad ka linnas 130-140 juurde. Kõikjal tekitavad omajagu segadust ka politsei- ja sõjaväekontrollpunktid, kus osa sõidukeid takerduvad. Enamjaolt lastakse aga kõik kontrollpunktidest sujuvalt läbi.

Ümberringi voolas värvikirev tuledemeri: hotellid, kasiinod, kaubakeskused, ehitud palmid ja aiad, rohelises valgustuses mošeed. Kui Naama Baysse jõudsime, mattis meid enesesse veel suurem värvikirevus ja saime muidugi ka esimese kogemuse massiliselt peale tükkivatest kaubitsejatest ja kõiksugustest teistest teenuste pakkujatest. Olime muidugi valmis igas suunas tänan ei ütlema, aga ühel hetkel me lihtsalt ei jaksanud ja meid võeti siin ja seal ikka vahele ka. Siis tuli teises järgus lahti rabelda.

Ikka hullumeelne möll käis seal. Lisaks sadadele värvikirevatele poodidele leidus kõikjal lampide ja taimedega kaunistatud õuekohvikuid, kus külalised patjadel vedelesid ja vesipiipu imesid ja kus tantsisid sulgedega ehitud mustanahalised või dervišilaadsed seelikukeerutajad. Samal ajal kostsid igast suunast meelitused mu õdede aadressil. Mulle öeldi ikka siit ja sealt "lucky man, two women!" Kahlasime kõige selle vahelt läbi. Jõudnud turuala sisemusse, suurde kaubakeskusse, muutus pealetükkivus natuke rahulikumaks. Saime rohkem ringi vaadata. Ühest kohast ostsime jäätist. Meist eelnevatele anti 2 dollari eest jäätis koos vahvliga, meile vaid plasttopsis. Tüssata saada on seal kõikjal väga lihtne. Aga jäätis oli mõnus. Istusime miskite põõsaste ligi betoonrinnatisel. Põõsad lõhnasid kui piparmünt.

Sel õhtul oli meie eesmärgiks turult osta kõige vajalikumaid asju. Mailil oli tarvis päikeseprille ja kotti, mul mütsikest. Mütsikestega kauplevast mehest jäi hea tunne, ehkki ta surus mulle pähe ka neid eksemplare, mis ilmselgelt väiksed olid. Oste tehes võtsin endale eesmärgiks saada selline hind, millega ma oleksin nõus vastava asja Eestis ostma. Miks peaks olema mu eesmärgiks kohalikke nöörida? Olgugi et nemad on muidugi meie nöörimise peal täiega väljas, pole mu meelest eetiline ise samaga vastata, sest enamik neist on seal ikka puruvaesed.

Turule sisenedes oli üks mees turismifirmaletist Marju kinni pidanud ja pakkunud reisi Kairosse. Marju oli võtnud hinnapakkumise. Tagasi tulles peatusime selle leti juures uuesti ja tegime kaupa, sest hind oli 1500 Eesti krooni per nase väiksem kui meie firma oleks päevase lennureisi eest küsinud. Meiega suhtles väga tore, kuskilt maalt kindlasti slaavi verd kohalikest veidi heledanahalisem Radik. Meil ei olnud temale kohe kogu raha maksta. Järgmisel päeval tuli ta hotelli ette, kutsus mind autosse, sest ta "ei taha pahandusi" ja lõime käed. Naljakas on see, et meie lepingut kinnitas väike nõukogudeaegset teatripiletit meenutav lipikuke, mille peal oli Radik ettemaksu ja jäägi osad ümber sodinud ja mis kandis ka firma nime "Ciao Carlo". Raidk oli esimene kohalik inimene, kellega tekkis see tunne, et küllap me kohtume veel. Selline omainimese tunne.

27.02. 2010 12:19 Hernes

.