Reisi algus

Jõudsin laupäeva pärastlõunal Rapla bussijaama. Isa tuli vastu. Hanged on ka Raplas väga kõrged. Kodus kohtusin ka ema ja Marjuga, ja muidugi kutsude ja kassidega! :)

Sõime õhtust: taas ema valmistatud ülihea värske ja lihavaba köögiviljadest vormiroog juustuga. Uhh, tahaks seda praegu ka. Lükkasin kogu õhtu jooksul kontrolltöö kordamisküsimuste kirjutamise ikka edasi, sest selge reisiujedus oli sisse tulnud. Lugesin hoopis Piiblist II Moosese raamatut. Lõpuks ikka kirjuasin kiiresti ka küsimused valmis ja saatsin ära. Magama läksin ma miskine pool üks ja ärkasin kusagil kl 3. Igatahes ärgates oli selline tunne, et mis mõttes ma nüüd üles pean tõusma, mitte ei taha, las see reis olla... Aga siis tuli ikka mõistus pähe ja ajasin end üles. Kogu sõit linna ja sealt Tabasallu Marju asjade järele ja siis vanalinna oli väga unenäoline. Tukkusin aegajalt. Sürr oli Mailiga Vene tänaval kohtuda: möödusime Levikast, kus rahvas jämmis, ja võtsime õe autosse ka üsna jämmivas olekus. Tal oli nimelt Krahlis Kuningas Leari viimase etenduse järgne pidu parasjagu käimas. Eks me kõik tegime endale selle reisi jaoks vaba nädala üsna napilt. Mul järges ju kohe pärast naasmist ekskursioon.

Olime lennujaama tulnud millegi pärast tunni jagu varem kui reisifirma esindaja unisena saabus. Jätsime vanematega nägemiseni, läksime läbi kontrolltorude ja seadsime end kohvikus sisse, et süüa ja täita ära miskisugused lehekesed Egiptuse tervishoiuministeeriumi jaoks. Nende täpsest otstarbest me aru ei saanudki.

Lennukiks Bulgaaria firma. Istusin akna all. Lennata endiselt väga meeldib, ehkki kohati käivad läbi ka kõhedad hood. Jälgisin maastikku. Alates ilmselt Ukrainast oli taevas poolestsaati pilvitu. Kuni Musta mereni leidus üle maa lund. Nägin palju järvi ja jõgesid. Türgis olid lumised vaid mäetipud. Vahemeri on silmatorkavalt türkiissinine. Ja siis tuli kõrbeline rannik ja natuke arusaamatult Suessi kanali lõunaots. Me lendasime justkui kaarega üle Egiptuse põhiosa. Kui aega saan, uurin rahvusvaheliste lennukoridoride asendit. Siinai poolsaare mäed olid samuti kenasti jälgitavad.

Tore oli hetk, kus tänasin meid meeldivalt teenindanud ja üllatuslikult ka toredasti toitnud stjuardesse ja unustasin ära, kuhu ma astun: seda mõjusam oli esimene kuum tuulepahvak, mis mulle uksel vastu nägu käis. See soojus täitis meid lapseliku rõõmuga. Esimese paari päeva jooksul tabasin end ikka aegajalt kummaliselt ümbrusest ikka veel üllatununa. Samas umbes kolmandast päevast alates harjusime kliimaga täielikult ja tagasi Eestis olles tundus esialgu Lõuna kuumus palju enesestmõistetavam ja sobivam kui siinsed lumekuhjad. Korra isegi mõtlesin trotslikult, et küll on ikka jaburad rahvad, kes taluvad selliseid ilmasid. Miks üldse sellises keskkonnas elada kui võib hoopis soojemalt ja sujuvamalt? Hehe, ketserlik, ah? Muidugi armastan ma väga Eesti aastaaegu, aga ei saa samas ka salata, et säärane mõte peast läbi käis.

Nõnda, olen nüüd jälle ühe reisikirjaga algust teinud. Ei tea, kas lõpule jõuan. Täna rohkem ei kirjuta, sest hakkan vaikselt sättima südaöisele aastapäevapeole Kristiina juures.

24.02.10 kl 21:50 Herne tänaval Tartus