Happy holi!

eile õhtul käisin ühes katuserestoranis einestamas. sõin palak paniri ehk spinatiga india juustu, naane, jõin chaid. hea oli istuda, jõel puhus suur ja soe tuul, lambivarjud kõikusid, mängis mõnus muusika. kirjutasin luuletuse. inimesed soovisid juba üksteisele: happy holi!

siis läksin koju ja avastasin, et meie ööbussi toit on ikka alles: kolm kiirtoidupakki. mõtlesin, et mis selle toiduga teha, ise enam ei jaksa süüa, aga ära ka ei taha visata. siis otsustasin, et viin vaestele tänaval. õhtul olid mitmed mu käest raha küsinud ja ma ei olnud andnud. osa neist olid babad.

babade institutsioon, võiks vist isegi öelda, on minu jaoks veel mõnevõrra varjatud olemusega. Päeval pärast satsangi ja lõunasööki istuvad nad suure kambaga ashrami õues ja laulavad. nad on ilusad - sellised karvased ja pruunid ning rõõmsalt säravate silmadega. õhtul siis üks noorem küsis tänaval raha ja ma ei andnud, sest mul oli see vana naine väga meeles. pärast hakkas mul selle pärast valus, et ma polnud tollele noormehele raha andnud. siis mõtlesin, et viin neile babadele meie toidu. otsisin mitu tänavat läbi ja ei leidnud kedagi. enamik poode oli kinni ja kerjuseid polnud kusagil. siis märkasin siin-seal keras magavaid babasid.

nad olid ka templite uste juures mademetel tukkumas. üks oli ärkvel ja ma küsisin, kas nad sooviksid meie üle jäänud toitu. ta ei saanud must aru ja ajas ühe teise üles. suhtlesime väga armsalt: nemad rääkisid oma keeles ja mina inglises ja keegi ei saanud midagi aru. lõpuks läks kehakeel mängu. mulle tehti selgeks, et babad ei söö igasugu kraami ja et nad söövad kindlal ajal. ma hakkasin selgemini aru saama, kes need päkapikke meenutavad mehed on. natuke piinlik on ka, et ma asjadega üldse kursis pole. mäletan maailmafilmilt üht joogit, kes nägi sarnane välja, elas kusagil silla all ja keeras enda peenise pulga ümber rulli ja siis astus mõlema jalaga üle pulga. ma mõtlesin, et sellised mehed elavadki kusagil üksikult oma eraklates, millegi pärast ma ei tulnud selle peale, et pühad kerjused võivad olla ka linnas ja hulgakaupa. seal templi uksel kahe babaga kehakeeles rääkides mõistsin, et nad on sisuliselt kerjusmungad. aga eks ma uurin veel nende kohta.

jätsin toidu ikkagi babale, kuigi sain aru, et nad ise seda ei söö. ilmselt annavad vaestele, keda nad tunnevad. imelik oli olla, samas ikka hea meel, et sain nendega rääkida.

kodus istusin ja lugesin läbi eelneva reisikirja, tõstsin ta wordi formaati jne. kavatsen täna esimese osa netti panna. kopeerisin ka osa erki filme enda mälukaardile. kell oli neli, kui lõpetasin. mõtlesin, et magan niikaua, kui und on. heitsin pikali. see oli mu esimene öö üksinda. olin väga rahulik. samas ikka nii kogemustest tulvil ja ilmselt ka üle väsinud, et hakkasin kohe nägemusi nägema. ilmusid igasugused väikesed haldjad, kes kõnelesid minuga lapsehäälel. hästi naljakas oli. nendega sai juttu ajada, küsimusi küsida. mitu korda naersin omaette voodis. siis hakkasin teiste inimeste hääli kuulma, ka nendega sai suhelda. erki ja tom ja näiteks ka tädi laine. kõik nad kõnelesid täitsa sisukat juttu, kohati sümboliseeritult ja kodeeritult. enamik on meelest läinud. tädi laine kordas mitu korda: minge lampide juurde, minge lampide juurde. siis kihistasid haldjad jälle ja hakkasid leopoldi kiitma: leopold on nii nutikas! ja naersid ja kihistasid ülemeelikult. kõik see, mida näidatakse lastele multikates, on reaalsus. kõik ongi reaalsus. või on kõik illusioon.

ühel hetkel muutusid hääled võõrkeelseteks ja ma sain aru, et see on selge ladina keel või hindi või prantsus. kõnelesid igasugused vaimulikud, aga siis ka peene restorani teenindaja, kes kogu aeg tänas erinevates maailma keeltes. naersin jälle. siis läksid hääled tõsiseks. mingid suured ja kavalad ja natuke nagu solvunud olendid. ohtlikud. sellisel puhul aitab see, kui neilt küsida, kelle nimel nad tulevad või öelda: „kui te teenite valgust, siis võite jääda“. kui nii öelda, siis nad deformeeruvad, muudavad sagedust, vabanevad või kaovad eemale. mulle tuli millegi pärast meelde see, kuidas saatan jeesust kiusas. ma korraks isegi kartsin, sest need olid tõesti suured vaimud, aga jäädes enda sisemise loomuse juurde, laheneb kõik. neile on võimalik otsa vaadata, lasta neil olla, aga mitte end neile anda. nad kas sulavad valguses üles või lasevad jalga.

nende unedega jäin magama.

hommikul ärkasin selle peale, et akna taga valati ämbrite kaupa vett tänavale ja inimesed hõiskasid. holi! ongi käes! kevade tervitamise püha, täiskuuneljapäev, naistepäev, minu sünnipäev. läksin alla uurima, mis toimub. retseptsiooni ukse taha langes kohe lärakas vett, kui pea välja pistsin. hea, et kohe alguses mu tähelepanu ülevalt langevale veele juhiti – teadsin siis kaamerat hoida. hiilisn ettevaatlikult välja ja sain täitsa toredaid kaadreid oma hosteli kõrvaltänavalt peatänavale filmides ja kaugele zoomides - seal käis veesõda ja värvimöll. nii hindud kui valged liikusid ringi, kes rohkem kes vähem värvidega määritult. osa määris mind ka natuke. sain aru, et asi ei olegi tehnikale nii ohtlik, kui hoida katustel ja rõdudel silm peal ja kõndida suuremast veesõjast mööda. läksin tuppa tagasi ja panin kaamerale kilekoti ümber.

filmisin väljas violetseks võõbatud laubaga lehma. üks väike vasikas hakkas mul järel käima. tundus, et ta tahab mu kaamera kilekotti ära süüa. tänaval jätkus rõõmus holi-hüüdmine ja värvimöll. inimesed määrisid ka mind ja kallistasid. hästi tore oli. sain ka paar lärakat vett, hoides kaamera kõrgel üleval. poisid kinnitasid, et kaamera ei ole ohus. siis liikusin silla juurde. seal oli eriti meeleolukas. kõik olid lapselikult rõõmsad. üks väike hulluke võttis mu ümbert kinni. viisin ta istuma. teine mees pakkus mulle oma leti tagant toreda kirka jäätise, kõndisin sellega üle silla ja õnnistasin inimesi, võttes ise omakorda õnnistusi vastu. sillal olles, helistas mulle ka perekond, laulsid sünnipäevalaulu ja mina kirjeldasin siinset pidu, kõndides silda mööda tagasi. hulluke võttis mul jälle ümbert kinni. teised said eestis kõigest telefoni kaudu osa. juhtisin mehe taas istuma. pärast kõnet läksin läänekaldale. ashrami lähedal väljakul oli lõke ära põletatud ja värvidest tumevioletsed, peaaegu täiesti mustad kohalikud noored tantsisid tugeva makimuusika saatel. nägin oma rõivapoemeest, andisme kätt, kallistasime. otsisn endale ka värvi. ahsoo jah, vahepeal olin kaamera koju ära viinud, et sukelduda täielikult vee ja värvimöllu. tore oli see, et platsi peal küsisid inimesed ise minult värvimist. olin ehk natuke tagasihoidlikum kui teised, aga tekkis toredaid hetki ja värvijagamist mitmel pool.





kogu selle lapsemeelse möllu kestel märkasin, et osa inimesi nagu vaatab kergelt sellele asjale viltu. nad käisid tõsise näoga või isegi kergelt pilkava ilmega. need olid kas kindlad pühamehed või kohalikud perekonnad või rikkamad kohalikud noored. enamik valgeid aga möllas täiega. mu hosteli pererahvas oli hommikul ka värvine. nad elavad retseptsiooni kõrval, seal on nende voodike ja telekas ja laud ja laste lavats. side pererahvaga on tore. mees kõneleb minuga pikalt, vastab mu küsimustele. kui tagasi koju jõudsin, olin näost ja ülakehast üleni värvi täis. siis pererahvas naeris toredalt. hommikul pakkusid nad mulle oma pühadekooki. läksin üles ja tõin fotoka ja lasin peremehel ennast pildistada. siis küürisin ennast dušši all puhtaks.

imelik tunne oli tekkinud, mingis osas väga lahe, soe ja naljakas, kuskilt pidi aga valulik - kuidagi tundus, et see värvi loopimine on nagu kuskilt maalt oluliselt välisem tegevus kui samasuguste värvide rituaalne kasutus. värviga möllasid põhiliselt kohalikud noored ja lapsed ning valged. osa inimesi ilmselt hoidus üldse tänavatest. algul mõtlesin ju minagi, et ei lähe, sest ei taha riietest ilma jääda, siis aga otsustasin ikka minna. ja tore oligi. samas midagi jäi nagu selle tänavapeoga seoses ka kripeldama. õnneks suurem osa kripeldusest vaibus lõpuks, kui pärast dušši astusin spontaanselt ühte templisse sisse.

algul seisin ukse ees, üks vanamees viipas mind sisse. siis hakkas karjuma, sest ma hajameelselt ei võtnud kingi jalast. kui olin jalanõud ukse taha jätnud, siis seisin taas lävel, kuni vanamees mind sisse kutsus. siis hakkas taas kehakeelne jutt sealsete babadega. nad õpetasid mind jumalaid kummardama. minuga pandi tegelema üks noor mees, selline segamini juustega kummaline tüüp. ta näitas muudkui järgmise jumala kuju poole ja siis kummardas, tahtes, et mina teda järgiksin. siis istusime natuke vaikuses. ma keskendusin, ehkki oli natuke keeruline, sest suhe babadega on ikka veel kuskilt maalt mõistmatu, nende templid kuidagi räpased ja jumalakujud naljakad.

kasutasin kogu oma aupaklikkust ja sain ennast rahulikuks. andsin templile raha. üks vana baba kordas mulle mingit mantrat. kordasin järele. enne ta tegi mulle laubale värviga kriipsu ja mulle anti ka väikseid magusaid kommikesi, mida jumalatele pühendades süüa.

astusin templist välja toreda tujuga, nautke nagu muigvel, aga samas lugupidavana. kui seal enesega tegelda lasin, siis mõtlesin, et niimoodi ma siinsega tuttavaks saangi, kui võtan vastu selle, mis juhtub. templi ees sõbrustasid minuga mootorrattal istuvad kohalikud noormehed, kes algul pakkusid küüti, hakkasid aga siis minuga jumalast rääkima. ütlesid, et suur osa turistidest on rishikeshis naisi otsimas või niisama tšillimas, aga mina olevat nende väheste hulgas, kes otsivad jumalat. tundus, et see ei olnud meelitus vaid nad rääkisid tõemeeli, sest nägid mind templist tulevat. nad tahtsid minuga pilti teha. kui üks motoka seljast maha tuli, nägin, et tal on üks jalg alaarenenud. istusin nende poistega siis korda mööda templi ukse ees ja lasin pilti teha. siis surusime mitu korda kätt ja kallistasime. nad tegid mu vahepeal puhtaks küüritud näole paar kriipsu. kõndisin siis läänekaldale ja läksin ashramisse.

ashrami tagumises aias oli imeline rahu. ahvid sõid puude otsas, linnud laulsid, jõgi voolas laiadel kärestikel, päike soojendas. istusin aia tagumisse nurka toolile ja keskendusin. varsti tuli minu juurde üks naine, istus ka, jättis siis oma koti ja padja maha ja läks ühe pühamehega eemal kõnelema. siis tuli tagasi ja küsis, kas ma varastasin vagepeal tema rahakoti ja asjad ära. ma kohkusin ja ütlesin midagi, aga sain ehmatusest kohe lahti ja katsusin selle naise juuresolekul keskenduda. jõe värvid ja suur püha valgus ilmusid kergelt. istusin nii paarkümmend minutit, aga tundsin ennast ikka natuke ebamugavalt. siis tuli üks teine naine ka sinna lähedale ja ma hakkasin kingi jalga panema. ütlesin naisele, et ma ei ole täna veel midagi söönud. ta küsis, miks. ütlesin, et pole tundnud vajadust, et ilmselt see koht toidab mind. olin naise järsust kõneviisist algul veidi heitunud, kuid kui ennast minekule asutades temaga juttu tegin, ilmnes, et ta pani mind lihtsalt proovile.

kõnelesime pikalt. ta rääkis mulle sellest ashramist, kus elavad shantimay ja brembaba. ta kõneles nende õpetajate tööviisidest ja erinevustest, sündmuste toimumise ajast, ashrami päevakavast, enda elust. ta on olnud shantimayga koos 17 aastat, enne seda oli ta osho õpilane. ta on vägev naine. ta vaatas mind kohe alguses sellise läbitungiva pilguga. kõneleda oli aga temaga lihtne, hästi otsekohene. usun, et näen teda veel. homme lähen shantimay satsangile, kuhu naine mind kutsus. ma rääkisin talle ka oma kogemustest ja küsimustest. näiteks rääkisime vajadusest visioonidest sügavamale minna. ma paar aastat tagasi ei saanud sellest aru, kuidas saab visioonidest loobuda, sest need on ju nii vägevad, aga praegu mõistan seda aina rohkem. ühelt poolt tekivad loobudes üha uued kogemused, visioonid, mustrid, teisalt aga on kõigi nende mustrite taga sügavam rahu ja kohalolek. selles naises olid need kvaliteedid olemas. ta on lihtne, natuke irooniline, aga ainult natukene, täpselt sedavõrd, et jutukaaslane proovile panna. ta ütles mulle muuhulgas ka, et mul on hea inglise keel ja küsis, kuidas see on võimalik, kui tulen eestist, mis oli nõukogude liidu osa. siis selgitasin, et ma pole inglise keelt peaagu üldse õppinud ja pean oma oskust kesiseks. samas oli vestlus seni tõesti kenasti sujunud ja märkasin ise ka, et tulen toime.

siinne alles avab ennast mulle järkjärgult. ma võibolla vahepeal ei kirjuta nii palju enam päevikut, sest see võtab päris palju aega. katsun enam süveneda.

õues on pime, loojaku ajal lõid templikellad, pisut õigeusu kirikuid meenutades. minu vastaslauas söövad vene krišnaiidid, sellised tugevad slaavi poisid, kergelt nurgeliste nägudega, ühel suured armid kuklas. olen siin restoranis tolle naise juhatusel. lähen nüüd vaatan, kas rõivapood on veel lahti ja siis uurin uuesti interneti võimalusi.


8. märts 2012 Rishikeshis




holi-päeva õhtul kogunesid oru kohale pilved ja hakkas sadama. mu tuttav kaupmees ütles, et sel päeval sajab alati - jumalad näitavad nii, et on inimestega rahul. ka sel korral sadas.




mu esimene elukoht holi-ööl



.

Tallinn>Helsinki>Delhi>Rishikesh

lennuajaamas kõlavad mu kodumaa hümni neli esimest nooti
vaatan vana vabariigi jaamahoonet
ja väikest poissi
kes uudistab propellerlinnukit
millega kohe koos üle lahe tõuseme
seisan laste mängunurga värvilisel vaibal
poisi ema pildistab lennukit ja poega
ja mina filmin neid
olen ise reisides ikka samasugune väike poiss
muudkui uudistan, pildistan ja filmin
vaatan aknast, kuidas kiirelt linnast eemale liigume
kuidas teletorn, seesama lapsepõlve aegne uudis
liigub otse mu all kui mänguasi
triibuline tikk võileivatordil
ja aegna ja naissaar on kenasti näha
ja loojuv päike valgustab lahte
ja teist kallast
katsun peopesaga soome kuusikute sametit
ja maitsen sõrmeotsaga järvede jääsuhkrut


...

sellise linnu kõhus ei ole ma kunagi olnud
siin võiks sõita terve väikevalla elanikkond
või gümnaasiumitäis õpilasi
või mitu maakogudust
praegu aga on lind hauganud suutäisi tervest põhjalast
kõige maitsvamad on rootsi pensionärid

...

ja tuledekullas tartu mahub mu peopessa
emajõgi jookseb mööda elujoont

...

Seljataha jäävad Moskva, Astrahan, Bakuu, akna taga on 50 kraadi külma, kõrgust on ca 11 km, sõita jääb ligi 3 tundi, oleme jõudnud Kaspia mere idakaldale. Natuke tuleb magada ka. Tore on see, et tutvusin Vaantaa lennujaamas Kauriga, kes sõidab Lõuna-Indiasse ja kes jagas mulle oma varasemaid India kogemusi. Meel sai kohe palju rahulikumaks. Hääd ööd!
...

Sain vaid korraks suigatada, kui salongis pandi tuled poolel tugevusel põlema ja stujardessid hakkasid jagama pintsettide vahel kuumi ja märgasid lapikesi. Kiskusin siis endal kõrvatropid ära ja küsisin selle tegevuse juures, mis sellega kuuma lapiga tehakse. "You may Wash your hands". Kõrval leedu noormees nühkiski innukalt käsi ja pani lapi ka kaenla alla. Ma olin nii hämmingus, mõtlesin, et saan 2 tundi magada, aga siin algas selline hommikumeeleolu, mida ma ei osanud oodata. Arvasin, et piirdutakse õhtusöögiga. Siin on nüüd kõik kohvid ja teed ja saiakesed ja värk. Eestis on kell 2 öösel. Võiksin kohe magama minna, aga nüüd on järsku hommik. Olin algul tõre ja nägin veel mõned painavad unekillud: "Andestamine on kuristik, millesse sa ei julge laskuda!", siis suur valge sein imelikku oranži ollust täis pritsitud, nagu see plöga, mis Flybe´i lennuki küljel millegipärast oli, siis isa ja ema otsimas mööda tube minu asju taga jne. Nüüd on aga toredalt jõudu. Meeskond suutis luua hommikumeeleolu ja eks oleme jõudnud ka India kohale. Hakatakse maandumiseks sättima. Delhis on kell 5:42, Eestis 2:12!

Erki andis mulle oma arvuti kaasa ja mul on hea meel, samas ajab see pill natuke ikka juhtme kokku, sest on üsna umbes, mälu hakkab otsa saama ja Word on millegi pärast ümberseadistamatu - automaatseid suurtähti jm sellist, mis mulle ei sobi, ei saa siin muuta. Nüüd kirjutan hoopis Notepadiga ja iga rea lõpus vajutan enterit. Tegelikult nii oli ka Kristiani väikse arvutiga Brandenburgundias. "Low Disk space!" Teen Erkile ettepaneku osa ta kraami mõnele mu mälukaardile tõsta, et arvuti saaks paremini hingata.

Nagu Lonely Planetis kirjutatakse, on India kõige suuremate kontrastide maa, alati üllatusi täis ja paneb ka kõige kogenuma reisija vahel proovile, rääkimata siis algajatest. Kauri ütles mu rahustuseks, et Rishikesh on esimest korda Indias olles väga hea koht alustamiseks. Ta tutvustas mulle ka sealseid söögikohti ja soovitas mõnd lähedal asuvat paika, kust avaneb ilusaid vaateid orule, jõele ja mägedele.
...

Oleme Rishikeshis. Siin on kodu, siin on tõesti maapealne paradiis...

Aga enne siia jõudmist oli päev Delhis, mis tundus nagu igavik. Selle päeva jooksul juhtus nii palju, oli nii palju kogemusi, aistinguid, meeleharjutusi... Ma olen juba praegu selle reisi eest väga tänulik. On tunne, et midagi rohkem ei ole isegi tarvis...

Delhi ilmus akna taha koos koiduga. Tohutusuur paksu sudu sisse mähitud harvade tuledega 12 miljoni elanikuga linn. Lennukist välja astudes oli kohe tunda seda kummaliselt lõhnavat õhku, mis on vist üsna saastunud. Lennujaama tohutus hoones tervitab saabujat tõepoolest kena värske vaip nagu Aado on kõnelnud. Liikuval kõnniteel võtsin kaamera ja filmisin natuke. Meenusid Aado kaadrid laes üle pea venivatest lampidest. Hoidsin kaamerat ja meenutasin Aado resisi-mõtteid: olen teeline, aga mis on mu eesmärk, kas mul üldse on eesmärki, kas mind üldse on, või olen vaid iseennast vaatleva suure teadvuse osa. See vaid kõlab ses lauses võõralt. Ma ei mäleta, kuidas täpselt Aado lause kõlas. Iseennast vaatleva kõikjal kohal viibiva teadvuse osa olla on ju jumalik. Meie mõistus keelab meil ainult vastu võtmast, et ei ole välistatud olla korraga ühes ja kõigis kehades, et on võimalik olla teadvel enese kohalolekust kõikjal ja selles, mida oleme harjunud nimetama endaks või minaks. Sügavuti pole üksiku ja kõikehõlmava ühesuses vastuolu. Ja Aado on seda kindlasti kogenud. Tema luuletused näiteks kõnelevad sellest. Samas on Aado ja olen mina ja enamik inimesi ikka sellest üksolemisest viisil või teisel eemaldunud – kui aga seda eemaldumist vaadata tervikust, keskmest, siis on see osa mängust, osa ilust, osa meie sügavaimast tahtest. Saada terveks on ülim õnn. Aga selleks on vaja olla enne haige. Selleks on vaja enne ravi igatseda.

Neid sõnu siin kirjutades tõmbab miski mu sees kergelt kokku - tajun, et see on seesama kirjutamise, väljendamise ja jäädvustamisega seotud probleem, minu pikaajaline kaaslane ja õpetaja - ma ei saa kirjutamata ja ühtlasi tundub kirjutamine aegajalt nii ebatarvilik. Olles Jumalas ei ole inimesel midagi vaja, ei ole midagi puudu ega midagi üle. Samas on kõik see siin väljendus, tohutute variatsioonidega mäng, looming, millest on igal olendil õigus osa võtta, mis on iga olendi pärisosa.

Tähtis on ainult olla ärkvel, jälgida, kas mu looming parasjagu sobib teistele ümber. Näiteks minu voolav väljendus ja kohatine kuulutus, mis kerkivad mõnikord tseremoniaalsetes olekutes (kaasaarvatud näiteks akadeemilised saunaõhtud) on väga kahe otsaga asi - osale seltskonnast see ei sobi ja osa on mind südamest tänanud, et minu kaudu on nende jaoks väga olulised asjad avanenud. Selge on see, et olen õpipoiss ja mul tuleb õppida ennast ja ümbritsevat ruumi tundma, väljavoolamise ja vaikuse vahel balanseerima...

Lennujaamas ajasin juttu enese taga istunud abielupaariga, kes sõitsid edasi lõunasse, elevantide pidustustele.

Valvasime üksteise asju, kui oli vaja kempsus käia, vahetasime koos raha. Lennujaama kurss ei ole kõige parem: 60,15. Tänavalt saime 65,00ga. Algul plaanisime koos metrooga sõita, aga automaadid ei võtnud suuremaid kupüüre vastu. Nii läksid mu uued tuttavad väiksemate rahatähtede saamiseks kohvi jooma. Mina olin vahetaja käest saanud ka 100-ruupiaseid ja läksin piletit ostma. Jätsin eestlastega hüvasti.
Piletileti juures juhatas mind politseinik õige luugi juurde, kuigi oleksin ka ise sinna läinud. Neiu leti taga aga vastas parasjagu telefonikõnele. Siis viis poltiseinik mind sama lahkelt ja naeratades automaadini, kus üks pisike naine, kes oli turvtöötaja, võttis minu raha, küsis, kuhu ma sõita tahan ja toimetas automaadiga minu eest. Namaste! Esimesed inimesed mõjusid kohe soojalt ja osavõtlikult. Sõitsin siis ülimoodsa peaaegu inimtühja metrooga New Delhi raudteejaama. Rong liikus algul maa all, tuli siis maa peale ja mulle avanes siinne tegelikkus: kiiresti vahelduvad stseeinid tööliste, sõjaväelaste, autovoogude, kõntsamägede, vaeste kolooniamajadega. Ilmusid ka esimesed puud - meenutavad koore poolest plataane. Kõike seda nähes heldisin. Kõik see ei vapustanud mind enam niivõrd, sest olin näinud Kairot.

Aga! Kairo oli valdavalt pisikese turismibussi akna taga ja siinne alles avanes. Kui astusin New Delhi metroojaamas õue, lõi mulle näkku kohutav kusehais. Sitahunnikud, raudteejaama seina ääres kusevad mehed, tohutult rahvast, osa väga kehvas seisus. Palju kandjaid ja kandamit. Surnud kutsikas. Naeratavad mehed, naised, lapsed. Roiskuvad ja käärivad toiduained. Ülikaunid rõivad ja ehted. Hallo, sir! Hallo, sir! Riksha? No, thank you, i am going to meet my friend over there. Ujusin sest kõigest läbi mingi kummalise rahu ja heldimusega. Samas ei saa ma salata, et väliselt hakkas kõik väga vastu ja mõne koha peal tekkis iiveldustunne, mõne koha peal kerkis minu sisemusest taeva poole kisendav palve: Issand, halasta!

Naljakas, kogu senise reisi ajal - lennukites ja Delhis, sõidul Rishikeshi - laulsin seespool luterlikke kirikulaule. Poiste ristimistalitus eelneva teenistusega oli minuga kaasas, nagu kogu mu sõpruskond ja mu kodu ja kodukirik, kõik nad aitasid mind siinsest järelekatsumisest läbi tulla. Need laulud ei olnud väga tugevalt esil, ei seganud, ei kummitanud, aga lihtsalt aegajalt avastasin, et kusagi all kõlavad tasakesi ja kannavad.

Erki oli mulle kirjutanud juhtnöörid, kuidas jõuda Main Bazaril asuvasse hostelisse Krown Plaza. Tuli minna rongijaamast vasakule, üle vasakpoolse jalakäijate silla. Ma algul leidsin vaid treppe sissepääsu keelava märgiga. Samal ajal pakuti mulle aegajalt küüti, millest viisakalt keeldusin. Üldiselt on siin teenuste ja kaupade pakkujad kuidagi tagasihoidlikumad kui Egiptuses. Eks mul on lihtsalt Egiptuse põhi all ka. Üldse olen mõenud, et see on väga hää, et esimest korda käisin eksootilisemal maal just turismireisiga Egiptuses. Olime seal toredasti nagu kalad akvaariumis, turvaliselt hotelli piiratud territooriumil või giidiga ekskursioonibussides, paadis, restoranides ja mujal, aeg ajalt tegime ka iseseisvaid käike turgudele. Nüüd on siinne liikumine täielikult iseseisev. Delhis kõndisin suuresti Tomi ja Erki tuules, Rishikeshi tulime kohalike juhatuste ja Tomi varasemate kogemuste toel. Üldse on siin hästi tore see, et kui on vaja kuhugi minna, siis saab kohalikelt kergesti abi.

Ka ametimehed on igal pool abivalmid ja inglise keele üldine oskus on väga mõnus. Natukese aja jooksul saab siin olija aru, et kogu see räpane ja lärmakas kaos toimib oma sisemiste reeglite järgi ja inimesed on omavahel võrgustikes, mis neid toetavad.
läksin jaamahoonesse. siin on jaamades turvakontrollid. ei tea küll kui tõhusad, sest võrreldes lennujaamadega on läbikatsumine siin kohati sümboolne.
jalakäijate sillal liikus tohutult inimesi, sildade all perroonidel kanti ja veeti kõikvõimalikku kaupa, nii loomate kui inimeste jõul. pilt siinsest olemisest avanes järkjärgult.

jõudsin siis räpasele kaubatänavale nagu erki juhtnöörides kirjutas. oli küll räpane. seal olid haisud veel tugevamad, kusjuures kõige peenemad ja hõrgumad aroomid vaheldusid iiveldamaajava jälkusega. nii nagu on siin inimesedki läbisegi - puhtad ja rikkad, puhtad ja vaesed, räpased ja vaesed, räpased ja rikkad. :)
tänaval avastasin, et tõmban kohati kulmu kortsu, pilgu valusaks. see reakstioon läks aga päeva jooksul mööda.

olin algul vale tänavat pidi kõndinud, politseinikud juhatasid Main Bazarile. läksin rahvamäsust läbi, jälgisin majade aadresse. kui eemalt hakkasid paistma tänavaäärsed puud, mis lõid rõõmsa tunde, siis tajusin, et kohe näen erkit ka ja hopsti, seal ta istus meie hosteli trepil. erki oli tundnud ka hetk enne, et me kohe kohtume. läksime tuppa. sees oli kõik märgatavalt puhtam kui tänaval. hingasin kergendatult. külm marmorpõrand jalge all jahutas mõnusalt kuumavaid taldu.

ühel hetkel ilmus tom. läksime tema hostelisse. ta pakkis asju. poisid rääkisid elust-olust ja armuasjadest, mina filmisin. siis käisime tänavatel, vahetasime raha, tom leppis kokku pakihoiu, käisime katuseterrassil söömas. olin eestist kaasa võtnud karjala porgandipirukaid ja šokolaadi, nõnda, et mul polnud kõht tühi, nokkisin natuke tomi kõrvalt. ülevalt avanes vaade tänavale ja hoonetele. sõime ja vestlesime lauakaaslastega, kelleks olid kaks hindu tudengit.

Olin vahepeal tunnikese hostelis ja magasin. mind äratas kõne retseptsioonist, kus istuv härra oliärritunud ja nõudis, et me kohe välja koliks või juurde maksaks. olin unesegane ja ei saanud algul talle korralikult selgeks tehtud, et erki kõrvalvoodis peatuv inglane jääb veel mõneks päevaks ja maksab edasi. käisin siis all talle seletamas. see intsident lõi mind keskmest välja. olin näinud imelikke unesid ja see kärkiv kõne oli ka algul unenäo osa. helistasin erkile ja poisid tulid hostelisse. Rääkisin neile intsidendist ja sellest, et mul on laeva või lennuki tunne, et pilt kergelt kõigub, ja et vahepeal on olnud kummalisi unesuigatusi. siis erki ütles, et ta ei jaksa seda kuulata ja et kõigil meil on sisemised protsessid, aga tema ja tom ei räägi nendest. on väga hea, et meil on erkiga selline aus suhe, kus alati kõik, mis häirib, välja räägitakse. ütlesin vastu, et mu meelest väljendavad nemad ka koguaeg oma tundeid. aga jah, eks see ole selline balanseerimise küsimus taas. ja eks erki ja tom on mõneski mõttes omavahel lähedasemad ja teineteisega harjunud. me oleme erkiga võibolla natuke teise nurga alt suhelnud või... seetõttu olen vahepeal tundnud end poiste juuresolekul natike üksi, kõndinud kaamera kaelas mööda metrootreppe neile aeglasemalt järele, et mitte tehnikaga komistada, samal ajal kui nemad võtavad kõrvuti kaks või kolm astet korraga. see kerge kolmanda tunne on aga hästi ajutine ja justkui pinnavirvendus. eriti just tseremoniaalsetes olekutes kaob see üksinduse või kõrvalejäetuse tunne ära, siis on inimesed mõnusalt sünkroonis. see kõrvale jäetud väike poiss lihtsalt vajab mu armastust.






ehhe, läpak ütleb, et 17 min saan veel kirjutada. millegi pärast ei läinud siin laelamp ja ventilaator tööle, lähen küsin alt. siis saan ehk ikka päeviku tänaseni kirjutatud, enne kui siinsesse ellu uuesti sukeldun. Nii, sain pistiku saina (:)), toimib.

Ostsime Erkiga endale samasugused vöökotid nagu on Tomil, hea mitme taskuga raha ja passi ja ka näiteks raamatu jaoks. Poisid ostsid endale ka kohalikud telefonid. Mina lasen EMTiga.

Sõitsime siis metrooga Central Secretariati juures asuvasse suurde parki, ma selle pargi nime ei mäleta, igaljuhul, kui suunda küsisime, siis kõlas muudkui C S. metroos nägin nüüd tõelist päevast inimmäsu. rongidesse sisenatakse toredates järjekordades, kuhu kogunetakse perroonil rongiuksi hoidva ametimehe juhatuse järgi. rahva vool üksteisest läbi toimib metroos samamoodi nagu tänaval rikšade, tuktukide, autode, jalakäijate, kandjate, müüate, kerjajate, koerte, lehmade, muulade ja muude vool - kedagi ei astuta laiaks. tänaval muidugi käib kõva signaali andmine, sellest on abi.

heh, ilmast ma ei olegi kirjutanud. mõnus. soe, nagu eesti palavaim suvepäev. park, kuhu läksime, oli tõeliselt suur. pargi ääres pikk kanalilaadne veekogu, teisel pool autotee, keskel jalutusrajad, lambid. puud on seal ka nummerdatud nagu berliinis, ainult numbrid ei ole puude küljes žetoonidena vaid värvitult. leidsime endale puu nr 196. istusime ringi ja keskendusime. pöördusime siinse maa ja jumalate poole, maaema ja teavaisa poole, stiihiate poole, nelja tuule poole. protsess läks kohe võimsalt käima. mu vastu maad asetatud käetest voolasid välja pikad valged sõrmed, justkui heledad juured. tundsin nende kaudu kogu parki ja siis üha kaugemale mööda maad kuni ühel hetkel adusin, et mu peopesadest lähtuv valgus ulatub ümber maakera. vägev. ühel hetkel oli näha ca paari meetri kõrgust üldist maa kiirgust, selline helesinine, natuke nagu udu moodi. ja siis jagati teadmisi. loojast, tema loomingust, meie võimalusest sellest sügavuti osa saada. korraga avanes mu ees kanal, mitte otseselt visuaalselt nähtav, vaid ruumisageduse muutusena tajutav – tohutu võimas kanal, mis ühendab mind mu naisega. teadsin, et kui seda südamest väljuvat kanalit pidi kohe minema hakkaksin ja seda tajus hoiaksin, kohtuksin enda naisega. kus ta täpselt on, polnud näha, aga suund oli tugevalt kätte juhatatud.

ühel hetkel nägin, et me oleme kodule väga lähedal, et ainult väike usalduslik samm ja me oleme täiesti kohal. sealt jooksis veel mitut, aga kõik ei ole meeles.
poisid hakkasid ka helendama - üks oli roosa ja teine helesinine. siis olime ühes aasanas, mida olen tai ji trennidest saati teinud ja mis on mulle väga meeldinud, aga mille nime ma ei tea (tüüpiline mina!:)). See on see, kui võtad istudes sirgete jalgade talla alt sõrmedega kinni. luuakse voolav ring. panime rahakotid ja fotoka meie kolme jalalabade vahele tekkinud väikese ringi keskele kui pessa ja keskendusime. võimas voogamine.

kogu me väikse tseremoonia jooksul, algusest saati, oli meie juures väike armas poiss, kes mängis auto purunenud kiilrihmaga. kaugemale kogunes ka inimesi, meid rahulikult ja julgelt vaatlema. poiss ronis eemal kõveriku puu otsa ja kallistas puud. selles, kuidas ta seda tegi, väljendus puhas armastus ja see liigutas mind väga. ma pildistasin tega eemalt. siis ta naeratas.

ta oli meie istumise jooksul aegajalt öelnud „50 rupis“ ja pärast poole “100 rupis“. Kui tõusime, andsin talle tänuga 100.







siis vaatasime vett. tema ilu. ja lasime ennast tasakaalustada. kogu ümbrus oli ainult armastus. kõntsa ja lärmi taga on puhas armastus. võib ka öelda, et nende vahel või sees, küsimus on vaid selles, kuidas, millisest seisundist vaadata.
sõitsime metrooga tagasi rama krišna jaama, kus on ka tempel. nüüd olid selle väravad avatud. astusime sisse. kogu aed ja pühamu on võrreldes tänavaga tohtult kontrastselt puhtad ja kaunid. lilled ja põõsad õitsevad, päike paistab, üksikud inimese astuvad templisse. tegin väraval ka toreda ülesäris pildi, kus erki vaatab naerdes üle õla ja eemalt paistab valgusküllane pühamu.

sees oli vaikne. täiesti vaikne. ja puhas.

jätsime jalanõud alla hoidja kätte ja astusime sisse. istusime intuitiivselt kerges diagonaalis ja keskendusime.

seal oli täielik kohalolu ja armastus. õpetaja pildist ja sarkofaagist lähtus algul tohtu jõud, väli. kui lasin sellel endasse tulla, siis avanes sügav rahu. rahutaju aitas tunnetada eemalt üle ašramiaedade kostva linna kära ja siinse sisemise vaikuse kontrast.

siin on saanud väga selgeks, et seesmine on olulisem kui väline, aga kui seesmisele keskenduda, saab kogu väline seesmise osks, rõõmsaks, kauniks väljenduseks, tantsuks, loominguks. kui vaadata väliste silmadega, pole seesmist näha, kui vaadata sisemiste silmadega, on näha nii sisemine kui väline terviklikus harmoonias.
läksime siis ja lubasime endale kallima õhtusöögi ühel katuseterrassil, kus teenindati meid meeldivalt ja toidud olid head. ajasime ka juttu, kuulasime üksteist ja kõlasime kokku. täiskuu tõusis taevasse, päike loojus, tänavatel pandi lambid põlema ja päevane voolamine jätkus. meie pakkisime asjad ja asutasime ennast kashmiri gate´i bussijaama, mis on siinne peabussijaam, sain nii aru. sõitsime sinna tuktukiga. sõit suurematel teedel meenutas egiptuse taksode kihutamist, kummaliselt seestpoolt korrastatud kaost. tuktukis sõites oli üsna tuuline. panin kõrge kraega kampsuni selga ja meenutasin muigega tommi pärastlõunast märkust, et kampsun on siin ebavajalik..

bussijaamas oli uus meeleharjutus. seal oli kõntsatase oluliselt kõrgem kui main bazari kandis. kangialustes ja treppidel voolasid kuseojad, ümber bussijaama olid rämpsulademed, bussijaama õu nägi välja nagu lahinguväli. lasime end ühel poisil juhatada turismifirmasse, kes müüs meile ööbussi piletid rishikeshi. mul polnud aimugi, mis asi see ööbuss on ja kuidas seal magatakse. tom küsis, kas võtame kolme peale 2 magamisruumi või on huvitav kellelgi meist kellegi võõraga tuttavaks saada. ma mõtlesin, et poleks häda midagi, kui võõraga jagada, ainult et tehnika pärast tekkis mure. et hind ei olnud väga suur, võtsime ikka kaks korda kaks magamisplatsi.








siis tegime aega parajaks, läksime bussijaama kõrval asuvale prügimäele, seal olid ka mõned bussid parkimas ja eemal üks lõke, mille juures keegi ennst soojendas. põõsastikuga varjatud ala nurgas kasvas prügimäe keskel suur puu. läksime puu alla ja tegime suitsu. seisime seal prügihunnikus ja võtsime siinsest olemisest taas ühe osa omaks. taevas paistis täiskuu, tegin tomist kuu ja lõkkega mõned udupildid.
siis istusime lihtsalt niisama ühes kiirtoidusööklas, kus oli puhas ja keegi ei ajanud meid ära. siis mõtlesime, et võtame reisile toitu kaasa, sest keegi ei tea ju, kui kaua see buss reaalselt sõidab. tellisime toidu ja veetsime aega peamiselt üksteist vaikidest ja naerdes jõllitades. eriti vinge kontakt tekkis seekord tomiga. varem olen sarnast kogenud erki ja svetaga – nägu hakkab teatud hetkel muutuma, läbi kumavad eelmised elud, paralleelolendid, kihid, kerge on tulema ühtesulamise, täieliku sünkroniseerumise efekt, inlakeshi kogemus, millest tavaliselt naeru saatel välja purtsatame, sest väga sügavale ei tihka minna. see on ülim reaalsus, kui näed, et kõikjalt vaatad sa endale ise vastu ja vaatajate vahel on nende looming, mäng, ilu. Inimese vastsas võib olle teiseks vaatajaks teine inimene või loom või taim või kivi või kogu ruum, effekt on sama.

kui bussini jõudsime, tuli mulle korra ärahellitatud poisikese tunne, miski mu sees ütles, et mina selle asjaga ei sõida. buss oli muidugi räpane ja väsinud, aga see ei olnudki kõige hullem - kui sisse läksime näidati mulle reisijate peade kohal asuvaid riiuleid ja poisid ütlesid, et paneksin koti sinna ja roniks ka ise üles. mu mõte tõrkus. käisin väljas bussipaviljoni kõrval teiste meeste hulgas kusel ja tulin siis hetkeks hinge tõmmanuna sisse tagasi. tõesti, tom ja erki ronisid minu koti juurde ja mina vinnasin ennast nende asjade juurde. algul istusin niisama. teised hakkasid õhtusööki nosima ja tõmbasid siis kardina ette. natukese aja pärast pistis erki nina kardina vahel välja ja küsis, kas mul on okei, kui nende kardin on kinni. oli küll okei, mul oli vaja ainult nüüd endaga toime tulla. hakkasin kõigepealt sööma - sõin ära toimetoiduburgerid (nore trükiviga!) ja kartulikoogid. siis hakkasin aset tegema. riiul, kus asusin, oli muidugi mõeldud magamiseks pisikestele hindudele, mitte põhjala hiidudele. :) lisaks meie asjadele oli minu asemel ka kellegi teise kunagine määrdunud veepudel. tegin poistele ettepaneku seljakotid ümber tõsta. sain enda koti enese juurde ja andsin nende väiksemad neile. mu juurde jäi ka veel tomi kitarr. panin fotokale ühe särgi ümber, et teda kaitsta. asetasin aparaadi pea juurde. rullisin enda magamiskoti lahti ja polsterdasin vahekäigu poolse külje, kus oleksin muidu pidevalt vastu püstiseid ja kandilisi piirdetorusid loksunud. võtsin enda suure seljakoti kaissu ja tõmbasin hinge. olin leppinud, et jalad on kõveriti ja väga tänulik, et olime võtnud kolme magamiskoha asemel neli. läksin juba unepiltidesse kui järsku käis kõva kopsakas koos veeplärtsatusega vastu mu akent. taipasin kohe, et osa asju said märjaks. mis juhtus, sellest veel ei saanud aru. korra mõtlesin, et meie veepudel plahvatas - unine inimene võib sellise asja peale tulla, eriti veel kaks päeva järjest ärkvel olnud inimene. vaatasin siis kiirelt asjad üle. põhiline osa veest oli lärtsatanud tomi kitarrikohvrile ja ka minu fotokas sai oma osa. fotoka järele haarasingi muidugi esimesena. õnneks oli särk kogu vee enda kanda võtnud. Siis mõistsin, et pudel oli vastu akent lennanud väljastpoolt ja ilmselt bussijuhi aknast, sest kui üks juhtidest nii minuti pärast minu kardinat kergitas, mind vaatas ja ma küsisin, mis juhtus, siis ta lihtsalt naeris ja läks ette tagasi. andsin alla, ei muretsenud rohkem, võtsin kaamera, rahatasku ja seljakoti kaissu, panin tropid kõrva ja jäin sügavalt magama.
korra tundsin, et on külm, tõmbasin siis magamiskoti välja ja uinusin uuesti. hetk hiljem kuulsin läbi kõrvatroppide enda nime hüütavat. oli veel pime, aga me olime juba kohal. me keegi ei saanud algul aru, mis kell on.

panin oma asjad ja terve ülihästi töötanud pesa ahvikiirusel kokku ja olingi juba väljas ja motorikšas mõnusa jaheda tuule käes.

siis istusime järgmisse bussi. see oli siis kõige tavalisem ja, tõesti, palju räpasem kui see räpane ööbuss. tom ütles, et meie öine sõit oli luksus! jah, ma olen nõus, ehkki mu esimene mõte magamisriiuleid nähes oli, et kas rishikeshist lennukiga ei saaks tagasi sõita. nüüd paneb see mõte muidugi vaid muigama.

tund aega kõikumist mägisematel teedel, tee ääres metsad ja putkaderohked külad, triibuliseks värvitud suuremad puud, pühamehi ja pühi reklaamivad pildid. all hakkas aimduma ganges. siis uus motorikša. kihutasime rõõmsalt ja tuuliselt mägiteid pidi üles ja alla, läbi magava linna. tom tegi vahepeal hulle hääli, sest ta tajus, kuhu hakkame jõudma.

olime jõudnud lakshman jhulla juurde. vaatasime jõge. ma mõtlesin, et pöördume sisemiselt jõe poole ja juba keskendusin, kui järsku märkasin, et see on hoopis pissipeatus. tom kuses kõrge kaarega alla. siis läks erki ka kohta ostima ja nende eeskujul ka mina. hehe.

tegime silla väravas tervitustubaka ja läksime üle jõe. taevas oli tähine, ümber tumendasid mäed. läksime kuhugi kitsastele hämaratele tänavatele. otsisime, kus olla. hostelite uksed olid valdavalt kinni. ronisime siis ühe ashrami katusele, kus oli ilus, aga tuuline. siis läksime korrus alla poole, aga sealt ajas meid üks mees ära. siis istusime hoopis allpool väikse templi katusealuses sammassaalis. seal oli tore, kuidas üks koer tuli ja võttis meid kohe omaks ja ajas teise koera järjekindlalt minema.

valgenes silmnähtavalt. üle jõe ashramis mängisid hommikused pillid. kõndisime siis kitsaid ja tasakesi ärkavaid tänavaid pidi ja leidsime kohe endale hosteli. peremees tuli särgiväel koos retseptsioonis istuva vanamehega meile voodeid tegema. puhtad linad, puhas tuba. helge. tõstsin vanamehe sandaalid enda koti serva alt tema juurde. ta vaatas mind väga sooja tänulikkusega. siukse väikse asja eest.
uni oli sügav. arvasin, et ei jaksa ikka veel üles tulla, siis ajasin aga ennast kiirelt jalule ja läksin poistele järele alla. tom juhatas meid läbi päikselise ja palava linna. siin lõhnab kõik puhtamalt ja maalähedeasemalt. näiteks pori lõhnab ehtsalt mulla järele. ja see on kosutav.







jõudsime ashramisse. väraval riietumisnõuded, mul aga põlvpüksid. tom ütles, et enamvähem okei. läksime siis ashramisse, kus oli mitusada inimest koos. ilus puhas ruum ventilaatoritest õitseva lae ja vitraažidega kaunistatud akendega. mulle oli see koht uus, ma täpselt ei teadnud, mis toimub. poisid istusid maha. ma leidsin endale ka koha. mulle pakuti kohe lahkelt ruumi juurde ja anti mimtest suunast padi. istusin ja keskendusin. algul oli rakse, sest keha ütles, et ma olen nii unine ja kloppida saanud ja tahan ainult magada. mulle tundus, et muusika mis õrnalt mängis ja millele vaikselt kaasa lauldakse tuleb maki pealt, sest seal olid suured kõlarid. siis hakkas õpetaja kõnelema, aga ma ei näinud teda. vaatasin, et ees, seal, kus tavaliselt satsangi ajal istub õpetaja, olid küll kõik lilled ja nii ja ühe pühamehe pilt, aga seda, kes kõneleb, ma ei näinud. arvasin, et ju tuleb maki pealt ja on niisugune hommikune variant, kus õpetajat asendab tema pilt ja makimuusika. jäin siis kuulama. osa sõnumist ei tulnud algul läbi, sest kõikusin veel unevajaduses, siis aga hakkasin kuulama ja mida enam ma kuulasin, seda selgemini kõneldu minus kõlas. juttu oli õpetaja ja õpilase kohtumisest ja nende mõlema olemusest selles suhtes. ta rääkis sellest, et teatud ajani on otsimine, aga siis saab otsijast õpilane, kes pühendub täielikult õpetajale. ta kasutas sõna guru. ja kogu aeg kui ta ütles guru, siis ma tajusin seda kui Jumal, kui inimeseks saanud Jumal. ja kui ta rääkis, et õpetaja võib õpilase juhtida erinevate kogemusteni ja erinevate õpetajateni, järgmiste õpetajateni, aga seesmiselt on ta kogu aeg sama, ka siis kui ta on füüsilisest kehast nö läinud. see on jälle seesama mõistusevastane asi, et üks saab olla igal pool. aga see on kõige olulisem asi.

ma kuulasin ja tulin kohale. kui pärast õpetaja kõnelust hakkasid laulud, siis need puudutasid mind niimoodi, et ma lihtsalt hakkasin nutma. kõik see kokku, õpetaja jutt, mu senised ja seesmised kogemused ja ümbritsev maastik ja inimesed ja linn, kõik kokku panid mind nutma. ma sulasin kojujõudmise rõõmus. minusse kerkis kevade tunne, just selline tõeline märtsitunne, mis on eestis, mis on lapsepõlves, kui lumi sulab ja linnud laulavad. seesama tunne on praegu siin, himaalaja mägedes. üleval sulab lumi ja palvelipud lehvivad. all voolavad ojad kokku suurde gangesesse. see on nii vägev, et ma sain aru, et siin on mu kodu, siin mägedes, siin kevades ja et see kevad ja see kodu on sama Eesti koduga, see ajab mind praegu jälle nutma...

see on kõik sama, inimesed on sama, ema ja isa on sama ja lapsepõlv ja sõbrad ja vanad sugulased ja loodus ja pühad kohad ja kõik on sama siinsega. selleks oli vaja siia tulla, et aru saada, et ma olen kogu aeg kohal olnud.

ma olen tänulik.

kui lauldi, märkasin ühe samba tagant, et eesringis on mikrofonid ja üks tumedat verd mees vaatab mind. ma mõtlesin, et aa, see ongi õpetaja. ja siis hakkaski kõik eriti vägevalt voolama, sest ma uskusin, et see on õpetaja, et ta on tõesti meie keskel, et ta ei tule lindilt. ja siis, kui laulud lõppesid, siis nägin, et kõneleb hoopis üks poiss hoopis teiselt poolt, altari juurest ja ma ei olnud enam kindel, kas see, kes oli mind vaadanud, on õpetaja. siis aga hakkasin naerma, sest muidugi on ta õpetaja, õpetaja on ju igalpool, kõikides kohal. muigama ajas ka see, et mu tunnetus avardus kohe, kui uskusin, et kõne ei tulnudki lindilt. tegelikult ei tea ma siiamaani, kust see tuli, ma ei tea, kuidas siin asjad korraldatud on. inimesi oli seal nii palju ja mina istusin taga reas ega näinud otse. igaljuhul see, mida kuulsime, töötas hästi, oli ta siis lindilt või kõneldud ühe mehe poolt seal ringis.
siis läksime välja. istusime marmortrepil. poisid ajasid ühe soomlasega juttu. üks valges hõlstis mees astus trepist üles, müksas mind pehmelt rusikaga vastu õlga, vastu mu paremat haiget poolt, ja vaatas naervate silmadega. see oli tervitus. ja ma mõtlesin, et oi, see oli nüüd see õpetaja. pärast, kui olin ashramis väikse tiiru teinud ja pildistamas käinud, läksime sööma ja selgus, et see naervate silmadega mees on hoopis siin köögiteenija. Kes tahab saada kõige suuremaks, tehku ennast kõige väiksemaks, kõige madalamaks.

Toitumine ashramis on omaette elamus. kõik istuvad pikkade, ütleks et ikka räpaste vaipade peal reas, võtavad endale metallist kandikud, mis on vaheseintega jagatud anumateks. laulu ja palvete saatel käivad mehed anumatega ringi ja läigatavad kõigile riisi ja kastmeid ning annavad leibu. süüakse sõrmedega. tegin ka ühe vana tiibeti näojoontega naise eeskujul endale riisist ja kastmest möksi ja sõin siis sõrmedega. naersime koos ühe lõunaameerika naisega.

siis istus minu juurde üks teismeline poiss ja hakkas rääkima sellises inglise keeles, millest oli võimalik aru saada umbes kolmandiku ulatuses. ta rääkis mulle mantratest ja jumalatest, küsis, milline on mu lemmik jumal. ma vaikisin natuke ja hakkasin naerma, siis ta naeris ka ja ütles, et ma olen ilus inimene. siis ta küsis mu perekonna, päritolu ja pruudi kohta. siis ütles, et mul on ilusad prillid. tore poiss oli. ma hakkasin õrnalt aimama, et tal on mingid merkantiilsed huvid. samas olin taga juba nii pikalt juttu teinud ja ta oli mind söögi lõpu juurest enda lummusse saanud, nii et töllerdasin temaga joonelt sinna poodi, mille heaks ta töötas. see oli muusika pool, õnneks. ma olin küll mõelnud, et ostaks siit muusikat kaasa, aga see pood tuli nüüd järsku. lasin endale siis mängida mantraid ja laule ja pillilugusid. tundsin ennast natuke nurkaaetuna, samas, hinnad ei olnud midagi hullu ja ma ostsin ravi shankari plaadi "chants of india".

nii tore on olla siin algaja. ja üldse, vahepal mõtlsein, et ma tean siinsest kultuurist tegelikult ju jube vähe, et ma ei ole süstemaatiliselt midagi uurinud, olen ainult kokku kõlanud. olen näiteks alati maailmafilmi ajal vaadanud tiibeti ja india filme. ilmselt ka seetõttu on inimesed mulle siin algusest saati täiesti omased. ma kuidagi isegi ei pane tähele, et mu ümber on just hindud. nagu oleks oma rahva hulgas, nagu oleks siin elanud. tore on ka ses mõttes algaja olla, et saada ikka parajates annustes õpetunde. sellest poisi juhtumist õppisin, et tuleb üsna alguses öelda, et kui mingi kauplemisjutt tuleb, siis mul ei ole vaja, olen juba poes käinud. teine õppetund, mille täna sain, olid kerjused. kui ma siia reisile ennast sättisin, siis ma algul mõtlesin, et võtan paar pakki kommi kaasa, lastele, kes kerjavad. siis aga lugesin soovitusi, et kerjustele ei tohi midagi anda, et selle peale lähevad teised hoogu ja nad ei jäta sind enam maha. kauri kinnitas seda vaantaas. nüüd, kui muusikapoest tulin ja alla silla juurde läksin, siis seal treppidel olid naised ja lapsed ja paar väikest võlusid mu ära ja ma andsin kummalegi 10 ruupiat. mille peale ilmus kohe välja veel kolm, ilmselt vanaema ja lapselapsed, näitasid suude peale, kohe tuli ka üks ema oma rinnalapsega.

siis ma seletasin, et mul ei ole enam väikseid kupüüre, aga vanaema lastega ei jätnud mind. üks lapselastest näitas oma paisega kätt, vana naine tõmbas särgi üles ja näitas kõhnunud kõhtu. siis ma käisin seal tänaval abitult edasi ja tagasi ja seletasin selle vana naisega. samal ajal hakati ilutulestikku laskma, kuuma päikselisse taevasse ja platsi pealt sõitsid läbi kolm lilledega ehitud valget autot. vana naise pilk oli kohati isegi vali, kohustav. ja ma tõesti oleks tahnud talle anda, aga mul ei olnud väikseid kupüüre. siis rääkisin talle, et mul on vaja riideid osta ja kui poes ära käin, võin anda raha. selle peale hakkas naine mulle kõiki tänava ääres olevaid poode tutvustama. kohe leidsingi riideäri. seal tegi kõigepealt üks poiss minuga kaupa. hinnad olid 350 rp ühe riideeseme eest. tingida ei andnud või ei osanud ma. ükski riideese ei olnud mulle päris paras. nägin aga, et nurgas on õmbleja ja küsisin palju maksaks õmblustöö. siis asus muga asju ajama poe omanik. rääkis head inglise keelt ja aitas mõõtusid võtta.

andsin sisse tellimuse pükstele ja särgile, mis läksid kokku maksma 700 rp, mis teeb 175 krooni. mees ütles, et muidu võtaks ta õmbluse eest ka tasu, aga et mina olen kena härra, siis ta ei võta. 175 krooniga saada kenad suverõivad on mu meelest okei. kui õmbleja vahepeal telefoniga rääkis, näitasin omanikule kaamerast eestis tehtud pilte - õdedest ja lumisest tallinnast ja kati üllatuspeost ja poiste ristimistalitusest. kui mõõdud said võetud, siis tahtsin ma rõõmsalt välja minna, olles unustanud, et mul on üks valge särk proovimisest selga jäänud. ostsin siis selle ka 350 ehk ca 90 krooniga.

ehkki olin poes pikalt, ootas mind tänaval vana naine, sõrm püsti. andsin talle 10 rp. ta tänas, aga pilk jäik ikkagi kuidagi valjuks. kõndisin siis veel poodides, lasin linnal enesesse voolata, ostsin mõned postkaardid ja märkmikud. kõndisin¬ üle silla. kuulasin templikellasid ja tulin siia hostelisse. vägev on see, et kõigis hostelites on meie tubade numbriks olnud 104.

olen nüüd kirjutanud 3 ja pool tundi. väljas on läinud pimedaks. ritsikad siristavad. kostab laulu ja trummimängu. tunnen, et on hää olla mõnda aega siin kohapeal. osaleda sündmustel ja siis vahepeal jälle rahulikult kirjutada. homme on mu sünnipäev. siin peetakse just sel päeval kevade tervitamise püha nimega holi. sel pühal loobitakse tänaval kõiki värviga. oi, see tuletab mulle meelde, et poisid läksid ju järgmisesse hostelisse, vaatega gangesele, ja kutsusid mind ka sinna elama, ma aga plaanisin täna ööseks siia üksi jääda ja kui nii teen, siis homme asjadega läbi linna minna pole vast võimalik, sest on oht saada väga värviseks. hehe, aga eks ma võin ka siinses hostelis ühe öö lisaks olla. hää koht on.

7. märts 2012, Rishikesh


.

Tallinnas

Tallinna lennujaama vana hoone on märtsiõhtu päikesekullas. Üks kiir vilksatab taamal käänava kraana aknal. Istun 5. värava juures ja ootan lendu Helsinkisse. Kell kaheksa stardib lennuk sealt Delhi suunas. Tore on, et siin Lennart Meri lennuajaamas mängitakse teadaannete ette neli nooti Eesti hümnist - ilus tervitus kojusaabujatele ja hüvastijätt teeleasujatele.

Raplast isaga Tallinna sõites ütlesin ka mõttes nägemist – kodule, koolile, kirikule, papsi töökohale. Meenus sõit Brandenburgundia rännakule, kui läksime läbi Rabivere. Siis saabusid just linnud koju tagasi. Nüüdki on kevad – hästi varajane ja kirgas, räästad tilguvad, päike paistab. Õhtuti, kui külmetab, on taevas juba märtsilikult tumesinine. Mul on hää meel, et saan siin natuke osa sellisest enese sünnipäevaaegsest kevadetundest. Lähen ju Indiasse pea terveks kuuks, nii nagu käisin 2008. aastal Euroopa turneel terve aprilli. Selliste pikkade reiside puhul on loomulik, et üks osa kodumaa aastaringist jääb kogemata. Aga see-eest saab kogeda hoopis teiste keskkondade aastaaegu koos nende lõhnade, värvide ja helidega.
Mu lennuni on jäänud 20 minutit. Ilus loojakuvalguses minek. Lennuk on pisike. Ma ei ole kunagi nii pisikese lennukiga sõitnud. Nii nagu ma pole kunagi sõitnud ka nii suure lennukiga nagu nüüd Helsinkist Delhisse lendab. Põnevad kontrastid. Lasin check inis enda koha ümber tõsta – eestotsast tagumisse ja vahekäigu äärde, et oleks kuskil jalgu hoida. Nii hea, et saab niiviisi ekraanilt vaadata ja endale tunde järgi kohta küsida. Vaimusilmas olin just näinud seda kohta, mis nüüd tagapool vaba oli. Seal on küll kempsu uks lähedal, aga sellest pole vast öösel nii hullu. Ja kui segab, siis panen kõrvatropid.

Reisikottide pakkimisega läks kiireks. Pühendasin enne sõitu aega sõpradele ja perele ja unustasin pakkimise. Kodus läks seetõttu täna lõuna ajal natuke pingeliseks, aga loobusin lõpuks mõningatest asjadest ja ema aitas esmaabipauna kokku panna ning isa sõitis rallimehe professionaalsusega aegsasti lennujaama. Aitüma, vanemad!

Remover of Obstackles

Istusin veel enne uinumist veidi. Võtsin ukulele, tinistasin ja jorutasin natuke. Silme ees hakkas kõik mõnusasti voolama. Korraks nägin Ganešat, kes viimasel ajal ikka aegajalt mulle ilmub.

Unes nägin, et pakin meeletu kiirusega asju, teadmata täpselt, mis tuleb kaasa võtta, milline on reisi sihtkohas ilm, kas seal on sääski ja mille peal ma seal üldse magan, äkki polegi magamiskotti ega peno tarvis, aga äkki ikka on, suur magamiskott igaljujul siia seljakotti ei mahu, seda on palju, peaks ostma väikese ja kompaktse... mis kell see lennuk üldse läks, aga enne on vaja jõuda ju aasta eelarve kokku panna ja eelmise aasta aruanded kirjutada ja terve kuu litereerimispalad ettevalmistada ja õpilastele konspektid kirjutada ja kontrolltöö teha ja ekskursioon edasi lükata ja Joosepi ristimistalitusele jõuda ja... Seisan arsti kabinetis. Ta on mind juba tund aega küsitlenud, aga mulle tundub, et sellest ei ole abi, see ei vii kuhugi. Siis ütleb ta, et käib vahepeal ära ja et mina täitku seni kirjalikku küsimustikku. Ta ulatas mulle granaatõunapunaste kartongkaantega brožüüri, mis avanes justkui mõni papist lasteraamat mitmekihilise ruumilise pildina - seal olid mees ja naine ja auto ja maja ja koer ja põõsas ja kõige taustaks oli kogu aeg granaatõunapunane. Ma keerasin lehte - seal algasid küsimused. "Kui mees sõidab hommikul autoga välja ja möödub prügikastist, siis naine läheb koeraga jalutama ja möödub peagi sellest samast prügikastist - kumb jõuab enne koju tagasi?" Ma ei vastanud kohe, lugesin küsimusi edasi. "Laps on granaatõunapunases lasteaias, talle antakse värvilised paberid, käärid ja PVA liim - kas ema sametpaberid on ülemises sahtlis?" "Kui mees kasvab suureks, siis mis värvi hamstri ta valib?", "Mis mees oma hamstrile nimeks paneb?" "Kui haamriga põlve otsa koputada, siis mis jalg teeb?" Ma keerasin osa küsimusi vahele jättes etteruttavalt lehte: "Naine, nõid, naine, nõid - kas a, b, c või d?", "Täida lüngad: kui mees sõidab hommikul ..., siis naine läheb ..." Mul hakkas pea ringi käima. Reisikott on ju veel täiesti pakkimata ja minul tuleb siin seda testi lahendada. Silme eest läks kõik granaatõunapunaseks. Samal hetkel astusid kabinetti mu õed ja mõned nende klassiõed, kõige viimasena arst. Lebasin natukene roheliste kirjadega linal - kirjad ütlesid, mis asutus see on. Õed ja klassiõed sättisid ennast seni suurte klaasist lükanduste juures. Arst küsis: "Kas olete valmis" - "Valmis," vastasid nad ja me läksime välja. Uksel koputas arst mulle õlale ja ulatas punase testivoldiku. "Ärge unustage lahendada."

Kõndisime mööda suviselt rohelist mäeseljakut, mis meenutas mulle Rõuge linnust. Samas see polnud päris Rõuge ka, sest siinsamas voolas kõrge liivakivist kalda all lai Võhandu jõgi ja linnuseõue ümbritses hämar kuuselaas. Kergelt kumera lagendiku servas nägime talu, mille õue varjas roigasaed. Roigaste vahelt paistis õhtune päikesevalgus, ehkki oli lõunatund ja päike kõrgel üleval. Seal taluõues oleks justkui olnud teine päike veel. Aia värav oli ühtaegu maja tuulekoda. Ka see oli roigastest ja lippidest tehtud, taga pool võis aimata hämarat tuba. Teadsin, et olime selle maja juurest mitu korda mööda käinud ja polnud kunagi sinna sisse astunud. See taluhoone oli justkui Kärkna kloostri või Kiigeoru hiie või Mahtra sõjavälja elamu, kust lihtsalt käiakse mööda, kui minnakse ajaloomälestist või pärimuspaika vaatama. Selgi korral olime majapidamisest algul mööda läinud, uudistanud lagendiku servas suurte kuuskede varjus kivivarede vahel. Tagasi tulles mõtlesin, et koputaks uksele, ehk elab siin keegi pärimusteadlik inimene ja on nõus meile intervjuud andma.

Seisime tuulekojas, mina kõige ees, tüdrukud taga pool. Koputasin... mitte uksele, vaid ust meenutavale lippidest väravale, mille piludest paistis hämar tuba. Üks vana naine avas ja ütles meile ilma et oleksin saanud enda tutvustust lõpetada:"Minge ära, meil ei ole teile midagi rääkida. Me ei tööta täna, täna on püha päev.". Ma ei jõudnud veel ehmudagi, kui tema õla tagant pistis pea välja teine vana naine. "Oi!" ütles ta. "Teie!" Ta astus esimesest naisest mööda meie juurde tuulekotta ja vaatas mulle naervate silmadega otsa - "Sina! Astuge sisse!" Ma olin üllatunud ja rõõmus korraga - see oli Kaika Laine! Ta kutsus meid hämarasse tuppa. Teine vana naine oli kadunud. "Vat jah, täna on püha päev ja meie täna ei tööta" ütles ta ja osutas diivanilaua juures olevatele heidega kerilaudadele. "Astke nüüd õkvalt edesi, latsekese! Tsäiu juuma! Kakku süümä!"

Kaika Laine lobises meiega nii lahedalt, et hakkasin ennast tõesti koduselt tundma. Aimdus, et äkki olengi tema vana tuttav. Või... päris nii ei saa ikka öelda. Ma ei ole teda ju kunagi näinud. Olen temast ainult natukene kuulnud ja teda ühe raamatu kaanel märganud. Aga ikkagi lobiseb ta minuga siin nii vahetult ja mõnusalt. Heakene küll, olgu kuidas on, lobisen loomuldasa kaasa. Näitasin Lainele oma granaatõunapunast küsimustikku, ta võttis selle krapsti oma kätte ja ütles: "Heh! Minule jah!" Küsimustikuga koos ulatasin talle poolestsaati näritud Snickersi ja vabandasin, et olin hajameelselt söönud. "Ah! Tuust olõi miäkid! Tulkõ, latsõ, läämi vällä kaema!" Me läksime jutuvada saatel õue tagasi, kus märkasin, et talu ümbritseva aia kohal oli suur Evar Riitsaare stiilis plagu "Kaika suveülikuul - päiväl hüa om pääle kaia, üüse hüä om hõlma võtta!" Sealsamas oli väike puujuurikatest varjualune või lava, mille kõlakatuse küljes rippusid igasugused värvilised paelad, pisikesed kodaratega rattad, arbumisrõngad. Millegi pärast sain kohe aru, et Aapo Ilves esines siin viimasena. Temast oli seal nagu mingi virvendus veel hõljumas. Perenaine viis mind aga lagendiku otsa suunas, sinna poole, kust olime tulnud. "Vah, ta om mi bussiuutmis platvorm!" Samasugune suurtest puujuurtest ja lattidest kokku klopsitud varjualune, üleval servas bussipeatuse märk kirjaga "Aktiiv". "Vah! Ta om mi platvorm! Nakami hüppama!" Väike valge rätiga naerev eideke hakkas bussipeatuse varjualuse all karglema. Varjualune kõikus. Viimaks kippus ümber kukkuma ja ma panin ilma mõtlemata käed selle serva vastu, et ta päris kummuli ei kukuks. "Nah! Avitas kah! Läämi tarre!"

Teel talu juurde tagasi olime jäänud kahekesi. Teised läksid alla jõge vaatama. Tundsin, et tahaks küsida... aga ta juba vastas mu küsimusele: "Hää küll, ravin täna ka." Jõudnud suurde krohvitud seintega kööki, küsisin millegi pärast spontaanselt: "Kuidas Katil ja Mikul läheb?" Naine jäi seisma ja vaatas mulle tõsiselt silma: "Sa tahtsid nende abielu rikkuda! Mis nende vanemad sellest arvavad!" Olin hetkeks üllatunud, aga vastasin kohe: "Meil on nüüd kõik korras ja lahedaks räägitud" - "See oli suur pidupäev! Teil olid suured tordid laual!" vastas ta taas rõõmsale registrile üle minnes ja juhatas mu nüüd tagumisse tuppa.

Ses hämaras ruumis oli selline 80ndate aastate lai tumeroheline kušett, kolmeosaline klappidega peegel, tumekollane väsinud tapeet, läikivate laminaatkäepidemetega tugitoolid, mõned kirjud heegeldatud padjad. "Heida pikali." Istusin esialgu veidi pelglikult suurele rohelisele kušetile. Naine tõi kaks plastmassist pesukaussi - roosa ja kollase, asetas nad sellistele 20. sajandi alguse metallist kausijalgadele ja valas sisse sooja vett. "Heida aga pikali." Ma veel natuke viivitasin, vaatasin kuidas vana naine justkui mängib veega - soristab ühest kausist teise. Heitsin siis pikali ja lasin tal seal soristada. "Vabandust, ma pean kempsus käima" - "Käi aga kusel ära jah. Meil pole muidugi sinu vurfi klosetti, aga saad hakkama." Läksin sellesama tagatoa tagumises seinas asuva ukse kaudu tagumisse kotta, kust avanes külguks kemmergusse. See oli maailma kõige suurem talukemps, mida ma olen näinud. Miski 3 ja poole meetri kõrgune lagi, ruumi sügavust ca 4 meetrit ja laiust umbes kaks. Kõik pinnad olid krohvitud ja päevinäinud. Potti ei olnud. Oli ainult põranda pinnal asuv auk, mis oli kaetud puust kaanega, millel polnud käepidet. Tundsin, et ei saa oma sõrmi sinna kaane vahele ajada, astusin kergest lämbumistundest aetuna tagakoja välisukse kaudu õue. Seal avanes 1920ndate aastate Berliini linnamaja kitsuke hoov. Kõrged kivist seinad olid üleni rohelise vetikaga kaetud või oli see sammal, või hoopis viinapuu - seal oli vist kõiki neid. Mu häda aga oli selleks hetkeks nii suureks paisunud, et ma ei jõudnud täpsemaid tähelepanekuid teha. Soristasin hea lahenemistundega sinnasamasse rohekakstõmbunud seina äärde nurka lillepeenrasse. Astusin siis iseenesestmõistetavusega jälle tagakoja kaudu 1980ndate Eesti magamistuppa, kus vana naine roosa ja kollase kausi sees leige veega solberdas.

Heitsin pikali. Naine laotas värskelt lõhnava valge lina üle minu. Avastasin korraga, et olen täiesti alasti. Ta hakkas mu jalataldu masseerima. Jah, vat see ongi see pärimuses nimetatud "mudimine" mõtlesin ja arutasin ühtlasi, et mis häda ma talle siis kaeban, mis on praegu kõige häirivam. Millegi pärast meenus mulle taas see pisike nahast moodustis või käsnake või kuidas seda nimetadagi, mis miski aasta tagasi hakkas kasvama mu parema reie siseküljele kubeme lähedale. See meenutas mulle omakorda, et nädalapäevad tagasi olid mu vanematekodu esikus perearstid. Siis, kui nad olid isa, ema ja õed üle vaadanud ja järg minuni jõudis, oskasin samuti ainult sellele kobarduvale nahatilbendisele osutada. Nad uurisid seda ja ütlesid: "Mnjaa, tal on siin käpake ja siin on tal juur", misjärel pöördus üks neist samas seisvate ema ja õdede poole ja ütles teravalt: "Noh, tšikid, norite maa-emaga tüli, jah!?" Seejärel tegid kaks lühikeseks pöetud tumedate juuste ja tumedate silmadega identse välimusega perearsti meie juurest minekut. Ma veel hõiskasin: "Küll on kena, et klassikaline ja alternatiivne meditsiin hakkavad ühinema!" Järgmisel päeval lahvatas sealsamas esikus, kus perearstid mind olid vaadanud, mu elu kõige tugevam tüli emaga. Olin ületöötanud ja tahtsin minna maale vaikselt pliiti kütma ja seinu vanast tapeedist puhastama, aga ema arvas, et ilm on liiga külm ja aeg on hiline ja mul ei ole korralike tööriideid. Plahvatasin ja sõimasin ema nii hirmsasti nagu ei kunagi varem. Peksin ustega nii et maja värises ja karjusin läbi seinte, saatsin ema persse ja vittu. Isa vaatas pealt ja sisimas sai minust aru, lasi mul niiviisi käituda, ehkki ütles ka paar konkreetset korralekutsuvat sõna. Ma ei olnud kunagi midagi sellist teinud ja ilmselt ei tee enam ka, sest pärast tüli oli väga puhas tunne - karge ja selge, samas natuke nukker ka, justkui oleks lõiganud läbi miski nabanööri moodi sideme, mis oli siiani minu ja ema vahele jäänud ja mis tuli vabastada. Samal õhtul juba leppisime ära, see tuli lihtsasti, selgelt, andestavalt. Ühtlasi märkasin järgnevate päevade jooksul, et ema ei poputa mind enam ja et see, mis häiris ja mind plahvatama pani, on läinud.

Nahajubin mu parema reie siseküljel on aga siiani alles ja sellele liikus mu mõte ka nüüd vana ravija juures alasti lina all lamades. Ma küll ei öelnud talle, et võiks tegelda mu topeltmunniga nagu oleme seda jubinat poistega nalja pärast nimetanud. Ütlesin hoopis, et olen viimasel ajal väga närviline, et äkki saaks seda kuidagi tervendada.

Ta mudis mu jalataldu. Siis pistis pea lina alla ja hakkas puristama ja häälitsema. Tundsin, et see on vajalik, et siin ei ole kohta valehäbil, et häbil kui sellisel ei ole selle naise juures üldse kohta, seda ei saa olemas olla. Kui ta parasjagu minu jalgade vahel puristas, helises uksekell. Naine tõmbas pea lina alt välja ja hüüdis "Sisse!". Minu peatsis astus tuppa nägus tüdruk. "Aa, sina!" Upitasin end küünarnukkidele ja vaatasin tüdrukut pikemalt. Tohutult ilus neiu! Valges suvekleidis, veidi lokitavate lumivalgete juuste ja värskelt päevitunud näoga. Ravija jättis protseduuri pooleli ja ütles vahepeal tasakesi ruumi ilmunud Pillele, et ta ise minuga jätkaks. Ta andis Pillele miski kuivatatud krõbisevate viljade või kaunadega taime vihu ja käskis sellega minu jalgevahel kõristada. Pille oli mõnevõrra kohmetunud, aga tegi, mis kästi.

Natukese aja pärast tuli naine tagasi. Tajusin temas korraga paljusid ravijaid, kellega olen kohtunud. Seal oli Jakobi Virve ja seal oli Sveta. Usaldustunne kasvas veelgi. Naine võttis nüüd kõrisevad viljad enda kätte, kõristas nendega natuke mu jalge vahel. Siis pistis pea uuesti lina alla ja hakkas häälitsema. Seejärel tõmbas ta nagu mingit ainet või ollust sealt suurte mulksuvate suutäitena endasse, mugistas ja muudkui ammutas. Seejuures võis aru saada, et ta pingutab, et see ei ole väga meeldiv osa protsessist. Siis prahvatas ta ühel hetkel laulma, undama ja ulguma. Oli samas ikka lina all mu jalgade vahel. Tema laul voogas läbi mu keha ja ma hakkasin temaga kaasa laulma. Me hüüdsime ja ulgusime koerte kombel ja sukeldusime miskisse iselaadsesse kaebavasse tooni, see oleks olnud nagu itk, aga kuidagi veel sügavam ja madalatoonilisem - just nagu mõned madala häälega koerad uluvad. Meie häälitsemise ajal ilmusid mu silmade ette igasugused imelikud pildid, mis meenutasid veneaegseid multikaid ja postkaarte. Seal olid koerad ja rebased ja jänesed ja hundid ja põõsad ja puud ja lumi ja... ja kõik oli kujutatud pruunitooniliste lamenukkudena või kahedimensiooniliste joonistustena, natuke nagu Juri Norsteini laadis. Kujundid liikusid paremalt vasakule paiskuvate lintidena. Pildid voorisid kiiresti silma eest läbi natuke justkui Conzalo Parahonta animatsioonides paiskuvad lamedad kalapildiparved. Samas oli võimalik kiiresti liikuvaid pilte detailideni näha, registreerida. Seal olid armsad koeranäod vaheldumisi pruunide kuivatatud puulehtedega - ikka koeranägu, puuleht, koeranägu, puuleht - kusjuures puulehtede srtuktuur oli hästi jälgitav - nad oleks nagu läbi valgustatud, sarnaselt mõnede Marge Nelgi ulmefotodel kujutatud puulehtedega. Vahepeal olid lehtede asemel põõsad - samamoodi pruunid ja lamedad ning taustalt välja valgustatud võradega. Vahepeal olid koeranäod Tartu Jaani kiriku terrakotanägude kombel tellisest neliksiiru sees. Kõik see muudkui paiksus mu silmade ees ja oli ühtaegu kurb ning naljakas, hale ja vabastav. Tundsin järsku, et naine on keskendunud minu paremas kubemes asuvale punktile. Ta laul pahises nagu läbi mingi tohutu suure avause ja see oli samal ajal mu enda laul ja see avaus oli samal ajal konkreetne punkt mu kehas.

Naine liigutas tasakesi kätt üles poole. Tundsin ta vanu ja kondiseid sõrmi oma välja lõigatud pimesoole kohal. Kui ta sinna jõudis, paiskus kõik täiesti lahti. Oli ainult suur tuul. Ja hääl.

"Kas on valus?"
"Jaa! See on lapsepõlv!"
"Jah, see on lapsepõlv. Edaspidi jälgi alati, kuskohast sul valus on. Keskendu sellele. Ja kui Sul on rakse, siis surnud esivanemad aitavad."

Nägin enda vasakul käel vanaema heledat hingust ja ärkasin üles.

Ma ei olnud kübetki unine, oleks nagu lihtsalt ühest ärkvelolust teise lülitunud. Samas tundsin, et vana naise käsi on ikka veel mu pimesoole kohal ja sealt vuhiseb igasugust kraami välja. Täiesti selgelt tõmmati midagi minu seest üles, puhastati. Tumedat voogu oli võimalik toas näha ja tajuda, see liikus minust välja ja käändus lae all edelasse. Sain aru, et see läheb sinnasamasse taevas asuvasse kohta, kust on siin käinud roosad pilvevanamehed. Ma täpselt ei tea, mis koht see on seal taevas, aga sealt kaudu käib teatud liikumine. Ja see koht püsib juba mõnda aega seal. Esimest korda tajusin sealt ilmakaarest laskuvaid olendeid Heiki saunas. Nad tegid koostööd saunavaimuga ja neil oli roheliselt ja punaselt särav inimkeha. Olen mõelnud, et huvitav, kas see on sama keskus või kanal ja et kas ta on siis Raplast ja Tartust samas suunas tajutav. Teisalt, kui siin Raplas seda kohta tajun, siis tundub ta palju lähemal, siinsamas taevas. Ma ei oska kilomeetreid öelda. Ja Tartus oli ta sama lähedal ja samas suunas. Kas see on mingi mõistusega haaramatu efekt, ei tea. Ehk on see kuidagi minuga kaasas käiv asi? Või on see kõigile lahti ja seda litsalt tajutakse alati teatud läheduses, ükskõik kus asutakse?

Lamasin pärast unenägu miski pool tundi voodis ja lasin ravil jätkuda. Nii tore oli ärgata ja olla üllatunud, et kuidas küll selline asi siis nüüd järsku minuga toimub. Olen väga tänulik. Imeline on see, kuidas asjad sünnivad. Kuidas inimene on eelnevatel päevadel üsna tööst koormatud ja konfliktidesse haaratud ja kuidas siis lihtsalt hommikuste ja õhtuste keskendumiste kaudu sidet hoides voolab korraga olemisse selliseid kogemusi, selline valgus, selline avatus.

On ilmne, et eile hakkas kõik tugevasti liikuma Mari korraldatud pärimusõhtust, kus Erki kõneles inimeseks olemisest ja lugudest, mida inimesed loovad. Vestlus läks üsna kohe päris metafüüsiliseks või transtsendentaalseks, tegi läbi erinevaid kurve, käis kirkusest valu sees ja jõudis lõpuks uuesti kirkusse. Kui diskussioon lõppes ja me Erki ja Mari ja Holgeriga kohe keset kammersaali punti kogunesime, oli selgelt tunda, kuidas me kuulumegi kokku, kuidas oleme ühe vaimse perekonna liikmed.

Ma olen täiesti veendunud, et Erki kaudu kulgeb vaimne liin, mis mind kannab. Tema kaudu olen jõudnud paljude kogemuste ja inimesteni. Ja ta meeldib mulle väga ka selle poolest, et tal on lisaks esoteerilisele ka üsna tugev akadeemiline taust - ja seda mitte ETIS-e pügalate mõistes, vaid tõelise, sisemise huvi kaudu - ta on õppinud kõike seda, mis teda huvitab, kulgenud sisemiste küsimuste kaudu. Jah, muidugi, ta ei ole eriti midagi kirjutanud, aga tema lugemine ja kirjutamine kuuluvad kokku ta eluga, mitte ei ole mõeldud millegi püüdlikuks fikseerimiseks ja avalikustamiseks. Ideaal on muidugi see, kui inimene on vaba ja voogav ja lähtub oma sisemisest huvist ning samal ajal publitseerib täiesti loomulikul moel, võõrandumata.

Kell on 14:30. Lähen nüüd sööma ja asju ajama, et jõuda India reisiks kõik tarvilik tehtud.

Tore oli see, et kui suvisest raviunest päikselisse veebruarihommikusse ärkasin, sidistasid akna taga linnud ja mul oli tunne, et olen kusagil soojal maal, puude vilus ja linnud laulavad selles samas seesmises valguses, kus on meie kodu.





*

Tsenseerimata 19. jaanuar 2010 :)

Leidsin arvutist üht faili otsides kahe aasta taguse päevikukatke, millest olen blogisse tõstnud vaid osa. Lugesin ja ei saanud aru, miks ma teda tsenseerisin. Täitsa sisukas arutlus ju... Paistab, et teatud ajaliselt distantsilt vaadates võivad mõned esialgu liialt hüplike ja pealispindsetena mõjunud mõlgutused täitsa hästi töötada - vähemasti mõnusa meenutusena. Sestap nüüd siis, pärast kaks kuud kestnud enesekriitilist vaikust (mis kõik selle aja jooksul on sündinud! (: ), voilà! tsenseerimata versioon 2010. aasta 19. jaanuari päevaraamatust!

Tänane päev on kulgenud sedaviisi:

Öösel läksin esimest korda pärast haigust kõrvalhoonesse magama. Vaatasin õues tohutusuuri jääpurikaid, mis on kasvanud sauna katuseakende alla ja ulatuvad peaaegu maani. Vägev talv on.

Sees kükitasin kempsus. Siis keerasin end Marju naaberasemel suure lambavillateki sisse ja jäin mauh unele. Jõudsin vaid mõlgutada, et varasemate aastakümnete reaalsus on füüsiliselt meie ümber ja elab edasi, järk-järgult tasakesi vähenedes. Näiteks kui olin laps, siis lõhnasid ümberringi veel üsna selgesti kuue- ja seitsmekümnendad. Mahtra magamistoa kollase seitsmekümnendate tapeedi peale oli hiljuti kinnitatud kaks helesinist plakatit Moskva olümpiamängude Tallinna regatist. Ma veel arvasin, et ühel lennukilt pildistatud fotol asuv purjespordikeskus on tohutusuur lapik laev.

Praegu ei ole neid nii selgeid seitsmekümnendate värve ja lõhnasid seal enam. Sest me tegime 1990ndate keskel korraliku remondi. Vahel harva aga, kui viimasel ajal Mahtras ööbinud olen, tajun seal tagatoas tugevalt kui oluline see koht minu elus on, et see on sama paik, kus lapsena aastaid ärkasin, kus olin koos ema, isa ja õdedega. Kus põles meie väike riidest kattega kollane öölamp. Oh, see jutt läheks siin liiga hellaks, kui jätkaksin.

Äratuskell helises kell 11, sest magama läksin kl 3. Ei hoolinud ma temast, magasin kella poole üheni. Siis kiiresti väiksed ringutused ja pesukene ja riidesse. Tihkasin paar minutit taga hoovis pakase käes seista. Päike kiiskas. Vaatasin ringi. Aiamaja katusel on tohutu hang. Ema ja isa on lindudele lume sisse teinud söögiplatsid.

Toas igahommikune koerte nunnutamine. Siis väikesed võileivad ja mahl. Ja siis kohe enese tuppa teadusfilosoofia kallale. Hakkasin aga otsast järama. Materjal on mahukas. Palju on vaja üle lugeda. Üldjoontes on mõttekäigud mulle täiesti hoomatavad. Siin Popperit ja Lakatosi lugedes ja ühtteist filosoofia leksikonist juurde vaadates ajavad mind paljud asjad ikka naerma - tegeldakse küsimustega, mis on minu jaoks kuidagi narrid või lihtsalt kitsad. Arutatakse väsimatult teaduslikkuse kriteeriumide üle, jäädes kuskiltmaalt ikkagi hätta. Olen võimeline neid arutluskäike jälgima, kuid näen, et maailm on palju mitmekesisem ja selles toimivad hoopis teistsugused seaduspärad. Kuhn ja iseäranis Feyerabend on liikunud vabama ja avarama käsitluse suunas, ilmselt on nendesuguseid veel palju, ma pole nendega lihtsalt tuttav. Jõutakse ju teaduse sotsioloogiliste ja psühholoogiliste (isegi religioossete) aspektideni.

Tänane sünkroonsus on see, et parasjagu siis, kui olin Feyerabendi juures, leidsin postkastist Erki kirja, kus ta andis teada ühe meediumi kaudu jõudnud sõnumist. Ta oli selle riputanud oma blogisse, kus oli ka kirje Feyerabendist, kelle töödega võiksin enam tutvuda.

Üldse on kogu valdkond tegelikult väga põnev ja juhatab mitmes suunas edasi. Mis puutub veel teaduse ja libateaduse eristusse, siis Peeter Saari on oma artiklis sel teemal peatunud ja üldse mitte üllatusena heitnud libateadusele muuhulgas ette, et see ei ole katsetega tõestatav, et "meediumide puhul (taas tänane sünkroonsus!), kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma." Ehkki ma ei kavatse siin ette võtta pikemat dispuuti (pigem loobuks üldse vaidlemast, ehkki selline diskussioon on kuskilt maalt ka väga vajalik), ütlen siiski, et olen täiesti veendunud, et kõik inimesed elavad oma usu sfääris, ka loodusteadlased: kui alates 17.-18. sajandist kujunenud loodusteaduslik ilmapilt tõelise teadmisena vaimsed kogemused välistab, siis selle tulemusena paneb ta lihtsalt enda jaoks vastavad uksed kinni. Ma olen täiesti veendunud, et kõik, mis meiega toimub, toimub vastavalt meie vaimsele seisundile. Seejuures toimib tehnoloogia- ja füüsikakeskne sfäär täiesti rahulikult ja tulemuslikult kõrvuti loodusteaduste kontrolli alt väljuvaga, on sellega ühtses tervikus, mille kõik osad pole alati kõigile nähtavad. Nekrassov kasutas mu meelest head väljendit: nimelt on erinevad seisundid, erinevad sfäärid omavahel väga targalt ja täpselt varjestatud. Mingis plaanis ei puutu nad kokku. Kokkupuuted tekivad alles siis, kui inimene on selleks valmis.

Sestap on oluline aru saada, et meie ühiskonna tehnoloogilised saavutused on küll aidanud meil palju edeneda, kuid meie tähelepanu on nende arengute silmipimestava intensiivsuse tõttu tasakaalust välja läinud. Tahaplaanile on jäänud väga tugev jõud - usk. Usu kaudu on võimalik õppida tundma enda tegelikku olemust, usu kaudu on võimalik avarduda hoopis kaugemale kui võimaldavad teadus ja tehnoloogia. Viimastel on küll inimese maailmas oma kindel ja oluline koht, kuid vajalik on vaadata laiemalt.

Samas olen muidugi Peeter Saariga nõus, et selles nn libateaduse maailmas on ka spekuleerivat ja alatut ning tervistrikkuvat. Aga samasugust leiab ka "tegeliku" teaduse maailmast. Kõikjal on võimalik eksida, kõikjal on võimalik kannatada. Küsimus on lihtsalt selles, millele tähelepanu pöörata, millele keskenduda, milline hoiak valida.

Kirjutasin need mõtted siia nüüd üsna plaanipäratult ja pikemaid edasiarendusi vältides. Olgu need lõigud siis lihtsalt märgiks sellest, et säärased teemad ühe inimese argipäevas keerlevad ja et need teemad on olulised. Ilmselt on olemas palju häid tänapäevaste humnaitaar- ja sotsiaalteadustega veenvalt lõimuvaid religioosseid mõtlejaid, kelle töödeni pole ma lihtsalt jõudnud. Suurem võhm on ju viimastel aastatel läinud kohapärimuse kogumisele. Samas ma sugugi ei kurvasta, sest see, kui tajun, kui tohutult vähe olen ma mõtet virgutavat lugenud, ongi ju tore: ma saan kõiki neid tekste nüüd lugema hakata! (Hõõ, ehkki üsna tugev on minu sees ka see pessimistlik hääl, mis ütleb, et enese argitoimetuste ja tuimade arhiivitööde kõrval on sääraseks avardumiseks lihtsalt näruselt vähe aega.)

Selle heietuse lõpetuseks meenutan üht suveõhtut, mil olin üksinda saunas. Istusin lõunapoolsel mademel ja mu ees põles küünal. Kõik aknad olid suletud, õhk ei liikunud. Küünlaleek seisis paigal. Viisin parema käe sõrmed tasakesi küünla poole. Kui sõrmed olid ca 10 cm kaugusel leegist, tõmbus see sõrmede suunas viltu ja jäi nii, kuni käe taas tasakesi ära võtsin. Kordasin sama vasaku käega, leek oli siis teisele poole viltu. Kui panin mõlema käe sõrmed tasakesi küünlaleegist 10 cm kaugusele, hakkas ta hüppama. Tõmbasin käed vaikselt ära, leek jäi seisma. Kordasin seda katset mitu korda ja küünal suhtles minuga endistviisi. Kõik see oli nii vägev, et kui Maili tuli sauna, siis tahtsin talle ka näidata. Olime hästi tasakesi ja ma püüdsin katset korrata. See ei õnnestunud.

Sama moodi on mu meelest kõigi mastaapsemategi asjadega. Kui tahad tõestada, siis ei tõesta sa midagi. Tõestamispüüuga tõmbab inimene väravad kinni.

Too suvi on üldse omaette suur teema. Tollal oli mu keha täiesti voolavas olekus. Ma ei söönud nädal aega midagi. Ainult jõin mahlasid ja olin palju päikese käes. Tollased kogemused on maailmataju väga oluliselt avardanud.

Tegelikult tahaksin ükskord kirjutada spetsiaalselt ja selge struktuuriga neist ja paljudest muudest teemadest, jutustada vägevaid lugusid, mis minuga on juhtunud. Ehk kunagi jõuangi selleni.

***

Keset teadusfilsoofiat märkasin ühel hetkel, et Malla on koju tulnud. Ta seisis mu akna taga ja viipas muhedalt. Siis tuli tuppa ja kallistas. Tal on praegu Krahlis proovid. Esilagu me pikemalt ei vestelnud. Ta läks Maria juurde kostüümi õmblema ja mina töötasin kuni ca kella 21ni veel konspektide kallal. Sõime siis neljakesi (Marju läks hommikul linna) ema firmarooga - ülimaitsvat köögiviljahautist, mis koosneb tavaliselt suvikõrvitsatest või baklažaanidest, tomatist, porrulaugust, õuntest... Millest veel? Igaljuhul seal ei ole kartulit ega liha. Juustu on aga küll. Jah, ja muna ka. See on selline alati veidi varieeruv roog. Ülitervislik, ainult kergelt aurutatud. Sõime siis seda. Pärast arutasime, miks meie pere lastel kellelgi kaasat ei ole. Saime ehk mõningad asjad taas grammike selgemaks. Igaljuhul kindel on see, et meie pere on meile väga kallis ja et siinsed tingimused on väga soodsad, et kasvada terviklikeks ja õnnelikeks. Küsimus kaasadest ja lastest polegi esialgu primaarne. Kuigi see küsimus on siiski õhus ja parasjagu kripeldav.

Täna nägin läbi lumiste võrade teravpeenikest noorkuud. Ütlesin talle tere!

19. 01. 2010 kl 01:52

Sellistviisi päevikut ei tule mette

Kallid sõbrad!

Sellistviisi päevaraamatut nagu siin alustasin, ei tule. See ei ole eriti tervislik. Laupäeva õhtul kirjutasin uue jupi ja see võttis mult miski neli tundi ja pärast olin väsinud ja kurb ja sain aru, et pole tarvis. Ehk võiks lihtsalt vahel jagada kirkamaid hetki.

Tänase päeva kirkuseks on valu.

:)

Nõudmiseni,

Muhv.

Uus päevik

Andsin endale täna hommikul lubaduse, et hakkan edaspidi iga päev natukene päevikut pidama. Viimasel ajal on elu olnud nii imeline, et ikka ja jälle käin ma enesele tuttavat mõtte- ja tunderada: oh, see vääriks üleskirjutamist, see vääriks teistega jagamist, see on ju ilus, see on ju kirjandus; ja sealt edasi: seda ei ole võimalik sõnastada, las ilu voolab, las ta kannab mind, las ta ilmub mulle - Eluraamatutes on kõik kirjas, kui kunagi tarvis on, siis pääseme neid lugema... Siis aga jõuan ringiga tagasi sinna, kus tahaks kirjutada, rõõmustada ja jagada, või kurvastada ja jagada. Olen ennast siis aga ikkagi keelanud, sest "täna pole see päev", "täna ei ole hea nädalapäev", "täna on ju nii kehv päev", "kui ma tänase kirja panen, siis miks ma ei ole kõiki neid sadu elamusi jäädvustanud" jne. Nii tore on märgata, et sellised ebaterved mustrid muudkui korduvad - tore on nende üle muiata ja ennast muuta, ennast toetada, ennast mõista ja armastada - julgeda olla haavatav, kahtlev, eksiv, julgeda ükshetk lihtsalt kirjutada, ükskõik kui poolik see ei tundu. Paistab, et paremaid palasid on võimalik paberile panna ainult siis, kui üleüldse kirjutama hakata - nii lihtne, eks - kui üldse ei kirjuta, siis ei ole võimalik ka hästi kirjutada! Ühtlasi tuleb mul muudkui silmitsi seista eneses ikka veel toimetava positivistliku maksimalismiga - ikka tahan ma anda edasi kõike, ikka tahan ma jäädvustada kõike, kirjeldada kõike jne. Nõnda, et ühelt poolt tuleb end julgustada kirjutama, teha kanal lahti - teisalt aga tuleb pidevalt hoida meeles, et ma ei pea kõike detailideni kirjeldama, et tihtilugu "less is more". Kõik see on ju tegelikult elementaarne - kõik see on ju kirjandusloos realismist saati läbi käidud. Seepärast mulle ongi meeldinud luuletada - luule võimaldab väheste sõnadega enam öelda. Nii ongi luule tasakaalustanud minu kalduvust sündmusi detailideni kirjeldada. Samas on mul muidugi lohepikkasid lullasid ka.

Oh, luuletused viivad mu mõtted ikka mu ilmumata kogu juurde - ka see kogu on ilmumata sääraste ebatervete (või siis täiesti loomulike) mõttetsüklite ja kõhkluste tõttu. On tekkinud justkui loominguline tropp, ummistus, mis tuleb lahti lükata, et saaks edasi minna. Siin paar päeva tagasi mõtlesin, et jäägu see kogu, et mul on jälle himu kirjutada, ladestugu sahtlisse, peaasi, et hoovus kannab. Siis hakkan aga jälle kõlklema - ehk tuleks ikka ilmutada, kas ei ole mul mitte isegi kohustus saadut teistega jagada jne. Kõhklustest kogu ülesehituse ja sisu osas ma parem ei kirjutagi.

Praegu tekkis tore mõte - paneks oma lullad siia üles ja laseks sõpradel kommenteerida. Ehk saan niimoodi kindlust ja selgust juurde. Või on see ikkagi asjatu lootus - inimesed on sedavõrd erinevad, et osale kindlasti meeldib ja osale mitte. Kinnitab seda ju ka näiteks fakt, et kui osaliselt mu luuletajatest sõprade arvamused minu tekstide kohta küll kattusid ja joonistusid välja luuletused, mis ongi tugevad, siis leidus ikkagi omajagu näiteid, kus kommentaarid olid naljakalt risti vastupidised. Seega tuleb mul ühel hetkel ikkagi lihtsalt eneses kindel otsus vastu võtta ja teatud hetkel töö trükki anda. Sarkastilisi inimesi, kes pureksid puruks ükskõik mille, saab seejuures ikka ja lakkamatult armastada.

Juba ongi kergem hingata :).

Milline oli siis tänane päev? Ärkasin taas võrdlemisi hilja - kell 12. Tegin Maili toa diivanil silmad lahti vahetult enne äratust. Öösel oli läinud seekord poole neljani. Paar päeva varem kippusid öö ja päev päris pahempidi minema - magama läksin kell 6 ja ärkasin kell 2. :) Sellist ikka juhtub minuga, iseäranis talvel. Jah, just talvel, suvel mitte. Ja just novembris, detsembris ja jaanuaris ja eriti ilma lumeta talvedel.

Sellest sügisest on unerežiimi osas aga hoopis teistsugune kogemus. Kusagil septembris hakkasin ühel hetkel üha varem ärkama ja vajasin üha vähem und. See oli sama aeg, kui avastasin, et mulle tõeliselt meeldib metsajooks ehk siis ma hakkasin siis jooksmas käima ja oskasin niiviisi joosta, et tunne oli nagu lendaksin. Ma keskendusin südamele ja hingamisele ja maale ja puudele ja päiksele ja lõdvestusin pingutusse. See on nii äge tunne - jooksen ja pingutan, aga samas seisan ühe koha peal ja puhkan. Sellel ajal siis hakkasin varakult ärkama ja vajasin vähem und. Eks ses ajas oli muudki iseäralikku. Omamoodi uned ja, jah, muidugi, see oligi see omamoodi unede aeg. See oli see aeg, kui ma öösel ka peaagu ei maganud, terve öö aina vahetasin asendit, muudkui pöörlesin voodis ja nägin hästi palju und - palju värvilisi valguseid ja mustreid. Tihti toimus öö otsa miski töö mu kehaga. Valgus näiteks täitis kõigepealt ühe keha poole ja liikus siis teise ja siis jälle tagasi - minu kehapooli oleks justkui tasakaalustatud. Sageli ärkasin hommikul üles tundega, et öö otsa lahendasin üht ülesannet ja see õnnestus, korraks oli meeles ka, mis toimus, siis aga lipsas ta minema - jäi vaid tunne kehas ja mälestus värvidest. Seejuures oligi hämmastav see, et sellised poolärkvel ööd ei väsitanud mind, ma olin öö otsa ringi vähernud, aga olin hommikuks täiesti välja puhanud.

Paistab, et ma läbin üha tsükleid, kus vahepeal on enam kirkust, värve, õhulisust, seejärel jälle vormilisemaid, tihedamaid, tahkemaid kogemusi - ja kogu aeg läheb paremaks! Kogu aeg läheb elu ilusamaks. Ma olen viimastel kuudel vahepeal täiesti eufoorias. Elu on lihtsalt nii ilus! Ka siis kui on palju tööd ja on raske, ja tihtilugu just siis!

...

Hommikusöögiks tegin putru võiga. Küll on hää vahel ise süüa teha. Ausalt, ma käin väga palju väljas söömas ja see tüütab mingil hetkel täiesti ära. Raplas näiteks on kindel hulk söögikohti, millel on kõigil oma plussid, kuid mille roogade laadist ma ühel hetkel lihtsalt küllastun. Nüüd mõned inimesed, kes mind loevad, mõtlevad, et on ikka kröösus. Aga ei ole ju - vaadake, need rohelised püksid, mis mul hetkel jalas on, on kümme aastat vanad ja tagumiku pealt lapitud! Küsimus on valikutes. :)

Väljas hakkas õrnalt vihma krabistama. Kell on pool üks öösel. Kõik teised magavad. Mul on saunas pliidi all tuli kindlasti kustunud. Ilmselt ma teist täit enam ei pane, ehkki ema väga tahtis, et kütaksin seal korralikult soojaks. Tekke on meil palju, pole häda.

Kella kahe ajal sõitsin Vanajaanile. Võtsin kaasa eile Majatohtrist ostetud Rootsi linaõli värvi ja Fermacelli pahtli. Olin õues natuke toimetanud, kui juba saabusid Taavi ja Tanel Küttis. Ma ei teadnud Tanelit oodata, arvasin, et Taaviga tuleb kaasa naismaaler. Selgus, et Taneli ema hakkab meil teist korrust viimistlema. Andsime käppa. Esimene asi, mis Tanel ütles, oli: "Noh, mis sa siin teed?" - "Elan," vastasin. Ronisime meestega taas akna kaudu pööningule. Seal tehti kiiresti selgeks, mis ja kuidas ning Tanel tuiskas minema. Me Taaviga käisime all pliiti ja soemüüri imetlemas ja kõnelesime edasistest töödest. Jutuks oli ka hiirte küsimus. Nimelt on majas vähemalt üks hiir, ehkki me paigaldasime kõikvõimalikesse kohtadesse hiiretõkkevõrgu. Võimalik, et see üks hiir on seal juba ehituse ajast saati. Isa ja Taavi soovitavad lõksud üles panna. Ma aga ei suuda ilmselt sellist asja teha. Hiired on muidugi mulle elus parasjagu närvidele käinud küll. Melonis järas üks öö otsa seina sees seni, kuni haarasin kirjutuslaualt kahvli ja virutasin sellega läbi tapeedi ja krohvi. Sein pudises põrandaliistu kohalt laiali. Nii ma peksin seal mitmel ööl kahvliga. Ühel ööl kutsusin kass Hiro appi - ta saigi hiire kätte. Siin Raplas on meil sauna lae peal ka üks hiir, kes mind vahel segab. Siis ma virutan jalaga vastu lage ja tambin rusikaga otsaseina pihta. See aitab. Ühel ööl ärkas mu prõmmimise peale majas ema üles ja lasi isal alla uurima minna, mis toimub. Isa kõndis ettevaatlikult tubades, vaatas ustest välja. Oli täiskuuvalge öö, aed oli valge ja mitte kedagi ei olnud näha. Siis aga kuulis ta, kuidas kõrvalhoones keegi prõmmib. Teades minu hiireteemat, hakkas ta laialt naerma ja läks magama tagasi. Eks ma leian Vanajaanil ka mingi lahenduse. Lõksu esialgu panna ei kavatse. Hiired on olnud ka mu meelerännuloomad, nad avavad karjakaupa hõlpsasti teid, ehk tuleks mul nendega lihtsalt läbi rääkida...

Kui Taavi oli ka läinud, siis võtsin ma aknalauad ja läksin üles. Istusin metsapoolse akna juures ja mõtlesin, kas panna aknalaud või mitte - et ehk jääb magajaid segama, et ehk lööb keegi ca 10 cm kõrgusel asuva aknalaua vastu pea ära. Siis aga otsustasin, et lasen ikka aknalauad panna - sinna on hea raamatuid asetada ja magada võib ka natuke otsaseinast eemal. Et selgitada, kas aknalaua ja elektrikontakti vahel mahub ka raamatut lugema, istusin seljaga vastu otsaseina - jah, mahub küll. Oli juba üsna hämar, teisel korrusel ei ole praegu valgustit. Eemal Ingliste teel liikusid üksikud tööpäevalõpuautod. Istusin seal ja tundsin end hästi koduselt.

Aeg oli aga sealmaal, et tuli sõita tagasi Raplasse, sest ca tunni pärast oli Kultuurikeskuse Raimond Valgre toas algamas Rapla rallimeeste koosolek Hans Treimanni Rapla maakonna spordiloo raamatu jaoks. Enne koosolekut tegin kodus peatuse ja rääkisin ca pool tundi Martiniga haiglas. Ta kaebas, et on väga nõrk, väsinud ja loid. Lohutasin ja toetasin, kuidas oskasin.

Sõitsin siis rahvamajja ja salvestasin seal rallimeeste jutte, tegin pilti ja filmi. Küll oli vahva kõiki neid mehi näha. Kui nad end tutvustasid, siis olid need nimed mulle kõik isa pajatustest tuttavad. Nüüd nägin neid siis nägu pidi ka. Eks Viki ja Enna Margus ja Unga Rein ja Helmet Palm ja Tiit Tammsaar olid varasemast teada mehed. Taivo Kuusingu registreerisin aga näiteks enda jaoks esmakordselt, samamoodi Manivald Kasepõllu, Audi Mihkli ja kes seal kõik olid. Kõige jutukam oli Viki - eks tal oli mõndagi rääkida ka. Isa esitas samuti enda kõige pöörasemad seigad - need, millest oleme lapsest saati korduvalt kuulnud ja millest minu jaoks ei ole kunagi küllalt saanud, neid lugusid kuulan ma alati endise põnevustundega. Üks markantsemaid juhtumeid on see, kui isa sõitis koos Vikiga elektriposti juppideks ja kui traadid panid uppilennanud auto kõrval bensiiniloigu põlema ja kui Viki tuli deformeerunud kabiinis rooli ja istme vahelt välja sikutada. Mulle tundus algul, et isa räägib kuidagi kompaktsemalt ja mitte nii värvikalt kui kodus, pärast aga salvestust üle vaadates, leidsin, et kõige olulisem sai ikka öeldud ja tunnet oli ka omajagu sees.

Rallimeeste koosolek kestis neli tundi. Tegin algul nendest ka grupipildi, millega ei ole täiesti rahul, sest pildistasin natuke vale nurga all. Pärastist jutuajamist pildistasin ka ja tabasin ehk päris toredaid hetki - näiteks kui isa ja Taivo Kuusing rääkisid mõlemad hoogsalt samast ülekatusekäigust ja žestikuleerisid. Tavaliselt me oleme harjunud, et ainult meie isa räägib rallist ja žestikuleerib, nüüd aga nägin, et neid mehi on meil siin Raplas ju terve pinu. Käisin vahepeal fotokaameraga ka väljas ja pildistasin läbi akna sisse - akna all istuvate meeste vastast paistis Hans Treimann lintdiktofoniga. Videokaamera salvestas aga ka aknast sisse paistva. Isa kõnega sobisid hästi taustalt läbi sõitvad Rapla maakonnaliinide bussid. Kui kõiki neid mehi vaadatagi laiemalt - kõigi nende ettevõtmiste kontekstis - siis tekib iseäranis soe tunne. Omaaegsed noored rallimehed on nüüdki aktiivsed tegelased - kes veab kütusefirmat, kelle autod sõidavad mööda Euroopat, kes peab maakonnaliine jne. Loodame, et raamat, mis nende noorusaja tegusid kajastab, edeneb hästi. Isa katsub omalt poolt selleks kaasa aidata - täna üüris ta vallalt Valgre toa (see üürimine tundus ikka kuskiltmaalt kohatu - arvestades, et need on meie oma kogukonna inimesed, kes seal kohtusid ja kes näiteks ettevõtjatena toovad vallale maksude kaudu tubli kopika raha sisse), edaspidi katsub ta Treimannile fotosid hankida ning meestega sidet pidada. Kokkuvõtteks oli see minu jaoks üks oluline kogemus - vaade isa maailma süvenes.

Jõudsime koju kell 10. Paar minutit pärast meid ilmus üllatuslikul moel Marju. Mina unustasin ennast oma tuppa salvestusi üle kontrollima. Teised ajasid juttu ja läksid magama. Malla on Smedsi kambaga Berliinis. Lähen homme Tallinna arheoloogia päevale, kus esitletakse muuhulgas ka AVE uut numbrit - seal sees on ka minu lõiguke Võuküla linnusest.

02:12 Raplas oma toas



.

Kadrile

burdoon jukerdab. mängija topib selle kinni, teeb teise bassitoru lahti ja laseb kuuldavale hoopis midagi muud kui tal algul plaanis oli. lugu lihtsalt voolab tema kaudu välja, voolab kuulajatesse ja paneb igas südames kasvama oma puu - kellel kumava kuuse, kellel punase vahtra, kellel värviliste tuledega tumerohelise tamme ja kellel õunapuu. mina lähen kohe enda vanemate istutatud noore kase juurde. tean, kuidas ta on, mismoodi ta taeva ja maaga suhtleb, missugune on tema elavhõbedane sisu. vajutan oma samasugusest voolavast hõbedast lauba vastu ta tüve, sulan temaga kokku ja paiskun üles pilkase ja tuulise novembritaeva poole. üleval näen, kuidas kase kaudu tuiskab maa seest tuld nagu tordi peale pandud ilutulestikust. kohe märkan, et torupilli jõnksulises rütmis liiguvad puu ümber tumedad kogud - ma ei tea, kes need on - kas muistsed esivanemad või paigavaimud või lihtsalt ühed sõbralikud ümmarguste silmade, naervate suude ja pikkade justkui sukkpüksist tehtud kõverike totuponukoonudega loomad. jah, igaljuhul on nad minu sõbrad ja nad tantsivad täies hoos ümber mu vanemate istutatud noore heledasti kumava kase. tants kogub sedavõrd tuure, et kõik koonulised muutuvad valguseks. tegelikult on see üks huvitav asi: tantsitakse justkui üsna inimvõimete piires hüpates ja kehad on hoomatavad, samas kasvatab ring kuidagi seestpidi kiirust ja läbi tantsijate hakkab paistma väga kiiresti liikuv valgus - tantsuring hakkab vihisema nagu keerutataks pimedas hõõguvat tukki, ainult heledamalt. valgusjuga ja sabatantsu hüppavad kujud on korraga, on üks ja sama.

me tantsime kase juurest õuele, teeme ringi ümber maja, kus just nüüd sai valmis uus pottidest pliit soemüüriga. siis liigume tamme juurde, tantsime ümber tamme. siis alla sepipajani, millele teeme samuti ringi ümber. sepipaja juurest kargleme metsa. seal suurte kuuskede ja toomingate vahel teeme mitu tiiru. hämara ja niiske metsa alla jääb meist helendav jälg. ilmuvad kevadised jänesekapsad ja ülased. tuleme vana võsastunud karjatänava kohal metsast välja ja tantsime vahepeal millegi pärast nii kümne meetri kõrgusel õhus, justkui mingisugusest nähtamatust mäest üles ja alla. sääse talu rehielamu juures maandume uuesti, tantsime läbi terve õue, teeme tiiru ümber kaheharulise vana pärna ja hooneasemete, tõuseme veelkord ilmselt teist nõlva pidi nähtamatule mäele ja liigume siis kiiresti jaanituleplatsini, kus meie lähenedes löövad korraga lõkkele kõikide aegade jaanituled ja tantsivad kaasa kõikide jaaniõhtute tantsijad. edasi hüpleme väljamäge mööda üles vana tuuleveskikohani, kääname sealt mööda talupiire ja põldusid tagasi. väravani jõudes hüüame üles kõik siin kobaras koos olnud kadunud talude kaevud. neli valgusesammast paiskub kaevudest tuulise taeva poole. hüpleme helendama ka reheahjuvareme ja rõialuse, teeme veel ühe tiiru ümber siin vanas sumbkülakeses ainsana katuse all oleva elumaja ja tema värske kolde ning tuiskame kase juurde tagasi. puu tõstab meie tantsuringi üles. kerkime umbes 50 meetri jagu. seal kaetakse suur u-kujuline pidulaud. valgete linadega laua ääres seisab hele kuldse krooniga naine ja jagab oma südamest tantsijatele valgeid pätse. see on püha kadri õhtusöömaaeg.

*

2007. aasta kadripäevaks sai täiesti planeerimata moel valmis meie pere Rapla saun - üks helge koosolemise paik. 2008. aasta kadripäeva eel nägin unes, et Rapla vanaema maja kõikide aegade koerad on tulnud õunaaeda tasakesi kokku. Tänavu valmis samuti täiesti ettekavatsematult täpselt kadripäevaks Vanajaani pliit. Päevake-paar enne seda nägin unes, kuidas Mahtrasse Taadi õuele on kogunenud kõik selle talu koerad - lihtsalt olid seal kõik, istusid rahulikult. Lapsele teeb selline asi suurt heameelt. Nii nagu tantski - möödunud reedel ehk kadrilaupäeval löödi ERA uurijate toas Kadri sünnipäeva pidades spontaanselt tantsu - viimati oli seal niisuguseid pidusid vanal Eesti ajal. Ja täna siis säärane torupillirännak, mille lõpus tundsin ta ära - selliseid tegusid teeb Kadri.


29. novembri öösel 2011 kell 01:41 Raplas oma toas


.

Kaunauni

Siri ja Heli hakkavad just koolimajast minema. Heli küsib minult, kas nad jõuavad bussi peale. Vastan, et ma ei tea, ehk jõuavad. Astume koolimaja uksest välja, kõnnime treppidest alla. Mu kolleegid libisevad pilves sügistaeva all mööda pikka asfaltteed bussipeatuse poole. Nad lähevad koos, aga samas nagu täiesti eraldi. Liiguvad ühe kiirusega, ühes suunas, aga mõnekümnesammulise vahega. Räägivad omavahel ja ei räägi ka. Lasen neil rahulikult libiseda. Siril on pikk helehall ja kergest kangast mantel. Mõtlen, et mul on ju taimi tarvis, aga olen paljajalu ja metsas on praegu üsna sopane. Lähen aga ikkagi. Luban endale, et puutun oma kooliaja saviaukude ja suvilatega unenäometsa vaid servast, et käin vaid taimede järel ja ei jää pikemaks uitama, ehkki kõik avab ennast kohe, kõik kutsub voolama ja uudistama. Pärast koolimajas tagasi olles kuulen häält: "Las lähevad need kaks - see särav ja see paljasjalgne." Rahva hulgast käib kahin läbi ja ma ei saa algul aru, et ka mind mõeldakse. "Jaa, sina jah, sa oled välja valitud," ütleb suur hääl, mis kostab justkui lae alt, seinte ja ka kõigi inimeste seest korraga. "Ainult paljasjalgsed võivad läbi minna".

Loen kuulutustelehe "Soov" paberversiooni ja näen, et Rika on sinna pannud lühikese kuulutuse: "Kohtume taas Vanajaanil. Tervitan ja kallistan". Selles Austraaliast Eesti netilehe kaudu trükki lastud sõnumis on kindlasti midagi veel. Muidugi on seal meie sõprus ja sarnased teed, seda niikuinii, aga seal on nüüd midagi veel, midagi uut, või vana, midagi, mis hakkab nüüd taas meelde kerkima, esile tulema. Hoian kuulutust enda silme ees, see on korraga nii suur - umbes kolme minu kõrgune ja kahe laiune. Loen teda veelkord ja siis ta hajub. Seisan koolimaja väravas, puude all, mis Viljandi maantee ehitusel maha raiuti, siin aga veel või ikka alles on. Ajalehekuulutuse hajudes, näen, et seal puutüvede juures on minu kõrval Rika ja Martin. Me vaatame üksteist ja see uus või ürgvana, mis hakkas just esile kerkima, teadvusse tõusma, on kohal - valgused on selged ja sügavad - ümber peade kumavad rubiinpunased ja tumerohelised, sõrmeotstest samamoodi, ümbritsevast loodusest ka. Rõõmustame ja saame taas aru, et see ei ole mingi suvaline koolimaja (kas üldse on olemas suvalisi koolimajasid), teame, et see, et meie siit koos kasvasime, on selgelt nii säätud, on olnud vajalik ja kannab meid veel kaua, ja on tegelikult kandnud juba kaua-kaua enne, enne kui üldse siia kooli tulime, enne kui üldse sündisime. Me kuulume kokku. Me oleme sarnased. Ehkki me ei kohtu enam tihti. Sestap on vägaväga armas, Rika, et Sa selle kuulutuse teele panid.

Kuidas nad selliseid väljakuid küll teevad. See on nii suur ja lai ja tervenisti kaetud tumepruunide lihvitud graniitplaatide ja tumepruuni terrakotadekooriga. Plaate on siin suuremaid ja väiksemaid, nad moodustavad lisaks sillutisele keset väljakut laia ja lameda basseinidest ja hauaplaatidest koosneva memoriaali. Siin on kunagi töötanud purskkaevud, aga praegu on kõik basseinid kuivad. Nende tohutulaiade aga mitte sügavate, nii ühe jala sügavuste süngete basseinide servades on sadu väikeseid pruune mälestustahvleid ja hauakivisid. Nende ehisraamid näevad välja nagu nad oleks tehtud Domino küpsistest, ainult valget kreemi ei ole kasutatud - kõik on aina pruun ja osalt läikima löödud. Lihvitud graniitpindadelt peegeldub üksikuid kollaseid tulesid ja justkui ka öötaevas väljaku kohal, ja öötaevas nende noorte meeste nägudes keda plaatidel kujutatakse. Kui neid kivisse paigutatud portreid lähemalt jälgin, märkan, et kõik need on tegelikult ühte nägu - kõigilt vaatab vastu noormees Franz Kafka. Ümber portreede on muudkui läikivad tekstid, õigeusuristid (mitte taaveti tähed) ja murenev pruun küpsiseladu. Et see paik tundub oma pompöössusest hoolimata üsna mahajäetud, aga pakub mulle siirast huvi, siis korjan seal ringi lonkides mõned ilusa profiiliga pruunid küpsisetükid oma pruuni kuue pruunidesse taskutesse. Kui taskud on just täis saanud ja ma ühe haua plaadi juurest püsti tõusen, märkan järksu, et ümber basseinmemoriaali on kogunenud tohutu hulk rahvast. Terve väljak on täidetud paksult vattidesse mähitud mammidest, kelle hulka on sattunud peotäis kõhetuid habemesse kasvanud ja musta riietatud mehi. Samal hetkel kui tõusen, hakkavad pruuni väljaku ääres tohutu mürinaga lööma suure pruuni õigeusukiriku kellad. See kirik oleks nagu sekundiga siia kohale lennanud. Keerasin ennast jalamaid kiriku poole. Märkasin, et seisan keset platsi ja kõik näevad mind ja mu küpsisetükkidest punnis taskuid. Üle taeva kõmises "Otche nash, izhe esi na nebesi!" Mulle tundus nagu see oleks tulnud mu ema lapsepõlvest pärit suure plastmassist ded morosi paksude vuntside vahelt. Vattidesse mähitud eided vaatasid mind ja mu taskuid. Või ei vaadanud. Või ma ainult arvasin, et vaatavad. Või oli neil tegelikult täiesti ükskõik. Ükskõik sellest murenevast platsist ja sadadest noormeestest või siis sellest ühest noormehest, keda see plats kujutas. Kas neid mammisid üldse oli, võibolla ma mõtlesin nad sel öötunnil lihtsalt välja ja olin pruunil väljakul täiesti üksinda - niisama üksinda nagu see Kafka-näoline noormees. Ei, siin on palju rahvast, kiriku treppidel seisavad lippudega vaimulikud ja nende lähemad sõbrad. Mul on vaja võimalikult vaikselt eemalduda, ehkki jah, eitedest ma enam niipalju ei hooli, nad on samasugune pruun ollus nagu kogu see väljak. Teravamad ja tähelepanelikumad on eitede vahel kõhetud mehed, Kafka tuhandekorde pilk ja need üksikud lippudega seal trepil, kes vaatavad rahvast, väljakut ja mind. Nad on küll teravamad ja tähelepanelikud, ent samas tundub mulle, et ka neil on ükskõik. Ükskõik samal ajal kui nad näevad selgesti, kuidas minuga on. Liigun sellest aimdusest kuidagi rahu saades treppide suunas ja märkan, et nad kõik poseerivad pildi jaoks. Kellelegi, kes vaatab kusagilt eemalt, kelle kaameratoru ulatub üle rahvamassi peade ja kellel on maailma kõige võimsam zoomobjektiiv. Märkan pildil seisjate seas mõnda oma sõpra. Tim hoiab üht lippudest. Annika on tema kõrval pildi serva peal roosa rätikuga.

Kui need trepid oleks Kölni katedraali peaportaali kohal, siis ma oleks liikunud edasi Rooma-Germaani muuseumi juurde, mis on samuti suur ja pruun asi - sisemuses tuhandeid provintsilinna pudinaid, jälle hauakive ja päris põhjas hästisäilinud mosaiikpõrandad. Aga see ei ole Köln ja see ei ole Rooma-Germaani muuseum, sest ma lähen arsti juurde. Igatsen arsti ülevaatust samasuguse kirega nagu himustasid Põhjalas roomlaste pudi meie tarandkalmeid ehitavad eellased. Õnneks oli arst kohal. Ei, see ikka on Köln ka, arsti kabineti seintel klaasvitriinides on ju igasugused õlilambikesed ja pintsetid ja mängunupud ja sõled ja... ja taamal läbi mitmekordsete vitriinide paistab Roncalliplatz. Arst paneb mind lamama. "Mitu korda teil on seda juba juhtunud?" küsib ta kõigepealt. "Palun mõõtke mu vererõhku," vastan. Arst läheb ühe vitriini juurde, võtab veinikulbikeste vahelt oma aparaadi ja ütleb "Seadke end mugavalt sisse, peaasi, et pea oleks üleval ja samuti jalad, tagumik võib all pool olla. Vat siia nupule vajutades on võimalik peatsit kergitada ja siit jalutsit." Ma tahan maale. Ma tahan rehevaremete taha metsa, kus on niiske ja vaikne ja tumeroheline sammal. Ma ei taha olla siin võõra arsti käes. "Te olete haige," äratab ta mind mu unelusest. "Teil on eriline veri. Aga mina ei saa teid aidata. Ma olen sakslane." Kui hoonest välja astun, näen, et soomusrongi poisid heiskavad Rooma-Germaani muuseumi katusele Eesti lipu. Taeva all hakkab mürtsuma "Jää vabaks eesti VEERI jää vabaks eesti RIND!"

Liigume vaikides üle lumise välja. Jaanuaripäike kiiskab. Hanged on sügavad. Kui möödume ühest põõsast, osutab meie teejuht keset põõsast olevale kitsele ja ütleb: "See on puuhaldja hing". Ja me liigume edasi. Kohtame veel mõnd sellist põõsast ja märkame nende keskel seisvaid kitsesid, kes meile ainiti otsa vaatavad. Või ei vaata nad jälle kuhugi, ma ei tea. Päike aina kiiskab ja peened jääniidid sajavad sädeledes läbi õhu. Heiki ütleb: "Ole mureta. Meil on ikka oma arvamus." Villem sõnab selle peale: "Aga teate, kuidas mulle meeldib Rotterdam! Rotterdam on täiesti erinev kui vaadata näiteks Tallinnast või Tartust või Mahtrast. Tallinna Rotterdam on ikka hoopis midagi muud kui Tartu Rotterdam. Teate, Rotterdamis elab üks rikas mees, kes lasi kesklinnas taastada ühe raba! Lasi majad ära lammutada ja terve koosluse taastada - jõhvikateni välja! Mulle nii meeldib see mees!" Annika naerab vaikselt. Ta pearätik on ikka roosa. Ainult vist krõbedale talvele kohaselt mõnest soojemast materjalist.


Hingedepäeval 2011 Tallinnas Marju korteris Kauna tänaval kell 12:03



*